Kolm olulist põhimõtet laste kiitmisel, mida enesekindaid ja vaimselt tugevaid lapsi kasvatavad vanemad järgivad

Kiida lapse pingutust ja arengut. Foto: Robo Wunderkind / Unsplash

Vanematena soovime, et meie järeltulijad saaksid endaga hästi hakkama ning oleksid enesekindlad ning edukad. Erinevad uuringud kinnitavad, et laste kiitmine tuleb siin kasuks. Lihtne tunnustus ja kompliment aitavad end väärtuslikuna tunda ning turgutavad eneseusku.

Samas sõltub kõik sellest, millist tunnustust me jagame, millal ning kui sageli, kirjutab psühhoterapeut Jessica VanderWier USA populaarses investorite kanalis CNBC.

Ta tõdeb, et on oma töös näinud liigse kiitmisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi. Kui lapsi sageli ja lühidalt kiita («See on suurepärane», «sa oled nii kena», «hea töö», «tubli»), siis need lühikesed ning ülemäärased reaktsioonid võivad põhjustada olukorra, et laps keskendub asjadele, mis võivad enesehinnangut kahjustada. Nii võib tekkida näiteks tulemusärevus (kui ma seda vastust ei tea, olen rumal) või arvamus, et neid hinnatakse vaid väljanägemise põhjal.

Kas lapsi peaks kiitma? Loomulikult. Kuid seda peaks tegema moel, et see lapse arengut võimalikult toetaks.

VanderWier toob välja kolm tegevust, mida peavad silmas vanemad, kellel kasvavad enesekindlad, motiveeritud ning vaimselt tugevad lapsed:

1. Nad kiidavad arengut

Kui kiidad lapse arengut (näiteks panustab laps matemaatikaülesande lahendamisse palju aega ning pingutab), mitte annet või tulemust (näiteks lapse annet matemaatilisi probleeme kiiresti lahendada), areneb tal positiivne suhtumine ka tulevikus raskustega silmitsi seismisesse.

1990ndatel uuris Stanfordi professor Carol S. Dweck kiituste mõju. Ühes katses kinnitati ühele õpilaste grupile, et nad on edukad, sest on targad. Teisele grupile aga kinnitati, et nad on edukad, sest töötavad kõvasti.

Seejärel anti mõlemale grupile valida erinevad pusled, mida kokku panna. Teise grupi õpilased valisid suurema tõenäosusega raskema pusle. Samuti leidis Dweck, et arengu ja progressi tunnustamine pani lapsed end kindlamalt tundma isegi siis, kui nad tegi vea.

2. Nad hoiduvad võistlusest

Vanematele meeldib võistelda, see on justkui veres ning mõnikord kinnitame lastele, et nad on teistest paremad. (Sa said rohkem punkte kui kõik meeskonnakaaslased kokku).

Sageli tehakse seda heade kavatsustega ning vanemad tahavad, et laps tunneks, kui uhked nad tema üle on ning saavutaks järgmisel korral veelgi paremaid tulemusi. Seda kõike aga valedel põhjusel.

VanderWieri kinnitusel ei tohiks langeda pideva võistluse lõksu. Sotsiaalne võrdlus võib õpetada lastele seda, et nende edu mõõdetakse alati teiste inimeste tulemustega võrreldes. Veelgi hullem, kui jagada lastele kiitust võistluse baasil, võib see tekitada nartsissismi, pidevat tähelepanu nõudvat käitumist ning võimetust teha meeskonnatööd.

Mis oleks aga parem valik? Julgustada lapsi  enda varasemate, mitte teiste tulemustega võistlema. Nii suunate lapsed enesearengule.

3. Nad kasutavad vaatluskeelt

Selle asemel, et öelda «See on nii hea», võiks lausuda «Mulle meeldivad väga su pildil kasutatud värvitoonid. Räägi lähemalt, miks sa just need värvid valisid».

Või teine näide. Selle asemel, et öelda: «Sa sõidad jalgrattaga nagu proff» , lausuvad motiveeritud laste vanemad näiteks «Sa olid rattaga sõites nii hoolikas ja keskendunud. Isegi kui natuke vingerdasid ja pidid peaaegu kukkuma, sõitsid sa vapralt edasi. Seda oli väga äge vaadata.»

Need lihtsad laused aitavad lapsed enda üle uhkust tunda sellepärast, et nad pingutavad. See aitab neil tulevikus raskemate ülesannete kallale asuda.

Kokkuvõttes on oluline luua lastele keskkond, kus nad tunnevad end emotsionaalselt turvaliselt. Kui laps ei saa mõne ülesandega hakkama, siis ei maksa neile korrata, et oleksid pidanud rohkem õppima. Selle asemel küsige temalt, mida tema arust saaks teha, et järgmisel korral paremini läheks. Laste jaoks on oluline teada, et nad saavad vanemate poole pöörduda mitte ainult siis, kui nad on midagi hästi teinud, vaid ka siis, kui neil on raskusi mõne ülesandega hakkama saamisel.