/nginx/o/2021/03/21/13689397t1hf465.jpg)
Kolme kümnendi jooksul, mil Eesti on taas iseseisev olnud, on siinsel energeetika maastikul toimunud suured muutused. Kui 1990ndate aastate alguses põhines energiamajandus põlevkivil, siis 2020. aastaks vähenes põlevkivi toodang kaks korda ning sellest elektri tootmine üle viie korra.
Põlevkivi osatähtsus elektrienergia kogutoodangus hakkas vähenema 2008. aastast, mil selle osatähtsus ulatus veel 90%-ni. Eriti märkimisväärselt on põlevkivi kasutamine vähenenud viimastel aastatel, mullu ulatus see vaid 40%-ni.
Põlevkivi asemel tarbitakse energia tootmiseks üha enam teisi kütuseliike, peamiselt taastuvaid energiaallikaid.
Elektri tootmine taastuvatest allikatest sai alguse 1992. aastal väikeste hüdrojaamade ehitusega. Aastal 1995 hakati elektri tootmiseks vähesel määral ka puitu kasutama. Aastal 2005 elavnes tuuleenergia tootmine ja siis oli taastuvelektri osatähtsus kogutarbimises strateegilise näitajana (arvestab nii tootmist, importi kui ka eksporti) vaid 1%.
Eelmiseks aastaks oli näitaja kasvanud 28%-ni, millest 9% andis tuuleenergia. Möödunud aasta andmetel on tuuleenergia taastuvenergia allikatest teisel kohal. Esimesel kohal on biomass, mis andis elektrienergia kogutarbimisest 15%, päikeseenergia panus oli 2% ja jäätmekütusel 1%.
Alates 2009. aastast hakkas elektri tootmine taastuvatest allikatest märkimisväärselt kasvama, jõudes 2012. aastal 12%-ni Eesti elektritoodangust. Peamiselt kasutati siis kütuseks biomassi. Pärast väikest kahanemist paaril järgneval aastal jõudis elektri tootmine taastuvatest allikatest mullu 46%-ni. Eelmisel aastal toodeti elektrit 25% ulatuses biomassist, 15% andis tuuleenergia, ligi 3% jäätmekütus ja 2% päikeseenergia. Väiksema panuse andsid ka biogaas ja hüdroenergia.
Elektrienergia kogutarbimine on viimasel kolmekümnel aastal jäänud vahemikku 8000–10 000 gigavatt tundi, mõnel aastal veidi rohkem, mõnel vähem.