/nginx/o/2019/09/13/12556634t1h4271.jpg)
Peaminister Mario Draghi on jõuliste avaldustega hiljutistel G7 ja NATO tippkohtumisel toonud Itaalia kindlalt tagasi Euroopa Liidu ja Atlandi alliansi rüppe ning teinud lõpu oma eelkäijate ambitsioonidele Venemaa ja Hiina suunas.
Itaalia populistlikud ja paremäärmuslikud parteid kudrutasid aastaid Moskva ja Pekingi autoritaarse režiimiga, Draghi on aga toonud Itaalia kindlalt lääneliku demokraatia juurde.
Endise Euroopa Keskpanga (ECB) presidendi ning Goldman Sachsi ja Maailmapanga veterani jaoks on Itaalia koht Lääne südames, ta kuulub Euroopa riikide ja demokraatlike mõttekaaslaste perre.
Pärast eelmise nädala G7 tippkohtumist, millest võttis osa ka USA president Joe Biden, võttis Draghi sõna Hiina ja kõigi teiste autokraatlike riikide vastu, kes «kasutavad väärinformatsiooni, peatavad õhus lennukeid, röövivad, tapavad, kasutavad sunnitööd ega austa inimõigusi».
Draghi põhimõttekindel poliitika erineb Giuseppe Conte juhitud eelmise valitsuse omast, mis pidi tegema kompromisse populistliku Viie Tähe Liikumise (M5S) ja Matteo Salvini paremäärmusliku Liigaga.
Eelmise valitsuse asepeaminister Salvini oli suur Vene presidendi Vladimir Putini ja tollase USA presidendi Donald Trumpi imetleja.
Putini kohta ütles ta, et «riigis peaks olema kümneid temasuguseid mehi, kes tegutsevad oma kodanike huvides».
2019. aasta märtsis sai Itaaliast Conte juhtimisel esimene G7 riik, kes ühines Hiina uue Siiditee ehk «vöö ja tee» projektiga, mis näeb ette laialdast transpordi- ja kaubandusühendust Aasia ja Euroopa vahel.
Kui Hiina president Xi Jinping Itaaliat külastas, kirjutati alla «mittesiduvale» protokollile projektis osalemiseks. See tegi murelikuks nii Brüsseli kui Washingtoni.
Draghi lubas pühapäeval protokolli kohta käivatele küsimustele vastates seda põhjalikult uurida.
«Mitte keegi ei vaidlusta fakti, et Hiinal on õigus olla suur majandus nagu teised, kes laua ümber istuvad. Aga küsimus on meetodites, mida see riik kasutab,» ütles ta.
Rooma rahvusvaheliste suhete instituudi teadusnõustaja Jean-Pierre Darnis ütleb, et suunamuutus on ilmne.
«Mario Draghi on kehtestanud Itaalia valitsuse juhina klasikalise euroopa- ja atlandimeelse poliitika,» ütles ta.
Endise pankurina on Draghil ka rehkendus selge.
Itaalia on Euroopa Liidu 750 miljardi euro suuruse koroonapandeemia järgse taastefondi suurim kasusaaja, kuid tema kaubandusdefitsiit Hiinaga oli 2019. aastal 18,6 miljardit ja Venemaaga 6,4 miljardit eurot.
Riikidest, kuhu Itaalia ekspordib, on Hiina ja Venemaa vastavalt üheksandal ja 16. kohal, jäädes kaugele maha Saksamaast, Prantsusmaast ja USA-st.
Ajalehe Corriere della Sera kommentaator Massimo Franco leiab, et Draghi avaldused Hiina ja Venemaa kohta ei olnud mõeldud ainult Itaalia liitlastele, vaid ka tema enda valitsuse parteidele.
Sest M5S ja Liiga kuuluvad endiselt rahvusliku ühtsuse koalitsiooni, milles on peaaegu kõik Itaalia suuremad erakonnad, kes nõustusid koroonapandeemiast jagusaamiseks Draghi juhtimisel teenima.
Draghi suhtes, kelle teeneks peetakse ECB juhina võlakriisi ajal eurotsooni päästmist, on ootused peaaegu võimatult kõrged, aga see annab talle ka tugeva isikliku mandaadi.
Salvini ei ole teinud saladust, et sõbrustab endiselt poliitiliste liidritega, kes ei jaga Draghi maailmavaadet. Üks neist on Ungari peaminister Viktor Orbán.
Ajakirjanik Franco ütles, et peaminister saatis G7 tippkohtumisel sõnumi neile «poliitilistele jõududele, kes on ilmutanud vaheldumisi kiusatust libistada iseennast või riiki auahnetele positsioonidele, minnes lausa nii kaugele, et on jäänud mulje ohtlikult võrdsest vahemaast NATO ja Venemaa või Hiina vahel».