«Miks eestlased ei osta kunsti, see on ju investeering?» küsib Dominique Boulanger minult. Olen täiesti vale inimene kunstist rääkima ja seda ma talle ka ütlen: ma ei tea sellest mitte mõhkugi. Istume tema ateljees otse kultuuriministeeriumi pika varju all, suletud galerii on maast laeni maale täis. Boulanger’ nime tavaline inimene Eestis naljalt ei tea, tema asju ajab Eestis Ljubov Hrytsayeva, aga mees, kes käis esimest korda Eestis 1990ndatel teiste soovituse peale – «Mulle öeldi, et Eestis on huvitavat kunsti, huvitavaid kunstnikke, ja ma tulin» – on siin mitukümmend aastat kunstikogumisega tegelenud. Päriselt elab mees Eestis alles eelmise aasta kevadest, kui koroonapiirangud mujal liialt karmiks läksid.
