Kriisi ajal on eelarve puudujäägid paisunud ja tasakaaluni kavatsetakse jõuda alles aastate pärast. Keskkond, kus kõik kulutavad, ei pruugi luua piisavat motivatsiooni tasakaalu jõuda, kuid liiga pikalt püsiv eelarve puudujääk pole majanduslikult põhjendatud ja põhjustab majanduse tasakaalu halvenemist – nagu kiire inflatsioon ja võlaprobleemid.
Valitsuse kulutuste suurendamine laenu arvelt on madala intressi tõttu liiga lihtne, mistõttu on kerge unustada, et majanduse stimuleerimisega kaasnevad varjatud probleemid. Kulutamise lihtsus murendab majanduslikku stabiilsust, moonutab turgu ja pärsib erasektori kasvuvõimalusi. Kui suur osa tootmisvõimsusest kulub riigi tellimuste täitmiseks, on erasektoril keeruline samal ajal ise investeerida. See puudutab nii ITd kui ka ehitamist. Kestev eelarve puudujääk moonutab pärast koroonapiirangute kadumist majandust samamoodi, nagu kriisi ajal tegid seda ettevõtete sulgemised. Tihti on räägitud toetusmajandusest – olukorrast, kui on kasulikum konkureerida pigem suurema toetuse, mitte tarbijatele parima toote pakkumise pärast. Maitsvaimad saiad küpsevad ikkagi konkurentsikeskkonnas, mitte toetuste peal.
/nginx/o/2017/03/16/6456347t1hd429.jpg)
