Viis riiki, mida külastada üksildasel ajal

Öine Skopje detsembris 2019. Üle turumajanduse kõrgub Aleksander Suure monument, ja ta pole väike. FOTOD: Krister Kivi Foto: Krister Kivi

Paljud Euroopa Liidust väljapoole jäävad riigid on praegu turistidele külalislahkemad kui meie «ühiseks koduks» olev majandusühendus.

Pikalt oli Eesti lihtsalt poolsaar. Meist vasakule jääb Läänemeri, paremale Peipsi järv ja selle taga asub üks suur riik, millega on suhted pärast vägivaldse abielu lõppu pehmelt öeldes komplitseeritud. Vasakule enam igatahes pöörata ei saa, kui ka tahaks, sest piir on kinni; edasi lastakse vaid erijuhtudel. Otsekui vene muinasjutus pole ka muud variandid palju paremad: ees on meri, kuid Soome lahe taga ootaks märgade kaljudega rannal vennasrahva piirivalve, kes ajaloo prügikastist välja otsitud stiilis karmilt samuti tulemise põhjuseid uuriks. «Alusetult» saabunud saadetaks häbiga tagasi, otsekui oleks Euroopa Liidus kehtiv vaba liikumise õigus vaid üks südaööl õllelaua taga kokkujauratud jutt, millesse kainenedes keegi tõsiselt ei suhtu. Rootsi saaks teoreetiliselt minna, sest Rootsi piir on negatiivse testitulemusega saabunuile avatud, kuid paraku ei ole sel Tallinnaga enam reisilaevaühendust. Ka mööda maismaad ei pääse enam kuhugi, sest selja taga on Läti, kuhu Eestist sugugi mitte igaüht sisse ei lasta: mõjuvad põhjused on meie välisministeeriumi andmeil vaid «töötamine, õpingud, perekondlikud ja tervislikud põhjused, transiit, alaealise saatmine, alalisse elukohta naasmine ja matused». Seega on poolsaar Eesti nüüd otsekui laid, lennukikandja, mis seilab teistest eraldatuna keset põhjala igimerd.

Piiride müstika