Päevatoimetaja:
Sander Silm

Toidukuller teeb keskmisele palgatöötajale silmad ette (17)

Copy
Wolti toidukuller, Tartu Ülikooli majandustudeng Marten Soeson laskumas Toomemäelt kesklinna, kus ootab kaasavõtmist ja kohale viimist järjekordne tellimus.
Wolti toidukuller, Tartu Ülikooli majandustudeng Marten Soeson laskumas Toomemäelt kesklinna, kus ootab kaasavõtmist ja kohale viimist järjekordne tellimus. Foto: Kristjan Teedema

Vaba graafik ehk töötad millal tahad ja kui kaua tahad, lisaks pidev liikumine värskes õhus – pole ime, et järjekord neist, kes ihkavad hakata jalgrattaga toitu vedama, on veninud poole aasta pikkuseks.

Loe lähemalt kulleri tööelust, koormusest, distantsidest ja ka keskmisest sõidukiirusest. Selgitame lähemalt kuidas ja kui palju kuller teenib.

Marten Soeson teab, kust saab otse – Senffi trepi kõrvalt, kus on kivine kraav ja mullane perv. Seda treppi mööda saab laskuda Tartu kesklinnas ülikooli raamatukogu eest munakivikattega Vallikraavi tänavale. Aga targem on treppi vältida, eriti kui suur toidukott seljas – ja liiklusvahendiks jalgratas.

Eks sealt trepi kõrvalt veidi riskantne alla sõita ole. Aga saab otse – ja otse on Soesonil vaja saada, sest aeg jookseb. Kebabid, mis on helesinises termoskotis, tuleb võimalikult soojalt tellijale koju viia.

Aeg, mis ette nähtud tellimuse täitmiseks, on märgatavalt lühemaks jäänud, tundub Soesonile (22), Tartu Ülikooli majandustudengile, kes on Wolti toidukullerina ligi kaks ja pool aastat ringi pedaalinud nii Tartus kui ka Tallinnas. Varem jõudis ta alatasa algoritmi seatud normist kohale ligi kümme minutit varem, ent viimasel ajal pole ajavaru peaaegu jäänudki. Kusjuures veel hiljuti, keskkoolipäevil, kuulus ta suusatajana Eesti paremikku.

Vaata artiklist kulleri tööpäeva ja teenistuse kirjeldust. Loe, milliseid inimeste erinevaid tellimusi täita ja mille võib täitmata jätta ning kui suur võib olla jootraha.

Väärt lugemine puhuks, kui sul endal on peast läbi käinud mõte selle tervisliku tööga tegelemiseks.

Tagasi üles