/nginx/o/2020/09/22/13363816t1hbd63.jpg)
Finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler ning Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja juht Mait Palts väidavad finantsinspektsiooni podcast'is, et Eesti finantssektor ja muu ettevõtlusmaastik vajab vilepuhujate infot. Kuid vilepuhujate tegevuse tehnilise korraldamise ja tasustamise osas on nad eriarvamusel.
Paljudes riikides on vilepuhujate tegevus seadusega kaitstud ning kohati isegi kõrgelt tasustatud. Nii sai näiteks USAs üks vilepuhuja väärt vihje andmise eest möödunud aasta sügisel umbes 114 miljonit dollarit. Eestis räägitakse aga teemast veel selle juuretasandil.
Finantsinspektsioonil on vihjetelefon veebilehel alates 2002. aastast. Sinna võivad finantsteenuste tarbijad pöörduda juhul, kui neil on kahtlus, et finantsteenuste pakkuja on rikkunud seadust. Inspektsioon kasutab infot selleks, et ettevõtetele järelevalvet teha. Selle aasta detsembriks peavad ka eraettevõtted oma tegevuse vilepuhujate kaitse direktiiviga vastavusse viima ning võimaldama turvalisi vihjeliine.
«Meile vihjeandmine meeldib, sest inspektsiooni töös on vihjeandjad teinekord väärt abimehed,» lausus finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler. Tema sõnul on negatiivne suhtumine vilepuhujatesse pärit ilmselt nõukogude ajast. «Pealekaebamine oli siis levinud näiteks küüditamisega seoses ja see on jätnud ühiskonda valusa jälje. Põhjamaades vilepuhumine nii negatiivse alatoooniga ei ole,» arutles Kessler selle üle, miks sõna vilepuhuja on Eestis veel negatiivse maiguga.
Kaubandus- ja tööstuskoja juht Mait Palts lisas, et erinevate direktiivide ja reeglite puhul on oluline mõista ka tausta. «Eestis kasutatakse vilepuhumist pealekaebamise kontekstis. Oluline on see, kuidas inimesed ühiskonnas teatud mõisteid tunnetavad,» nentis Palts.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/27/13748655t1h501a.jpg)
Vilepuhumist on Kessleri hinnangul meile kõigile vaja. «Kuid tuleb arvestada sellega, et vile puhudes rikuvad töötajad lojaalsuskohustust. Näiteks kui ettevõte saastab keskkonda ja töötaja teatab sellest, siis võib ta oma töökohast ilma jääda. Kas ta tahab seda? Ilmselt mitte. Selleks need regulatsioonid – vilepuhujate direktiiv – ongi tehtud,» rääkis Kessler vajadusest vilepuhujaid motiveerida ning kaitsta.
Palts lisas, et ei tohiks karistada inimest, kes teatab õigusrikkumisest. Ta tõi näite, kus meditsiinisektoris hakati süüdistama isikut, kes juhtis tähelepanu retseptide võltsimise teemale.
«Olen nõus, et inimeste aktiivsust ja initsiatiivi väärkäitumisest teavitamisel tuleks pigem julgustada. Välja tuleks jätta aga need juhtumid, mis on seotud pahatahtliku teavitamisega. Kättemaksuhimu on väga liikumapanev jõud,» tõi Palts näite negatiivsest vilepuhumise võimalikkusest.
Paltsi sõnul pole mõistlik panna käsu korras 1300 ettevõtet vilepuhujate kaitse direktiivi nõudeid täitma. «See pole mõistlik lähenemine, et riik ütleb õigusaktiga, et sa pead viima sisse mingid teavitamise meetmed. Sellega kaasneb töö ja kulud ning see tekitab trotsi,» leidis Palts.
«Kui omanik tolereerib ettevõttes enda raha varastamist, siis on see tema probleem. Siis tekib küsimus, kas ta on ise rumal, sest paneb end tahtlikult halvemasse positsiooni või ta mõtleb sellele ja püüab organisatsioonis tekitada kultuuri, mis loob töötajas tahet teavitada,» rõhutas Palts.
Kessleri sõnul on vilepuhujatel erinevad motiivid. Uuringud on näidanud, et inimesed ei taha ettevõtte probleemidest minna kohe riigile või meediale rääkima. Kui eesmärk on rikkumise kõrvaldamine, siis tahetakse muret kurta pigem organisatsiooni sees.
«Selleks ongi vaja luua võimalused, mis aitavad rikkumistest teavitada ja probleemid lahendada ettevõtte sees. Kui inimene räägib riigile või mõnele organile ettevõtte probleemidest, siis on tagajärjed kordades hullemad enamasti,» nentis Kessler.
Kessleri sõnul uurib ka finantsinspektsioon esmalt rikkuja enda käest, kuidas kavatsetakse probleem lahendada ega hakka kohe riigimalakaga vehkima. Eriti kui on tegemist pisemate kõrvalekalletega.
Avalikuks tulnud vilepuhumise juhtumeid on Eestis võrreldes muu maailmaga olnud suhteliselt vähe ja meie juhtumeid iseloomustab teinekord see, et vihje andja on avalikult risti löödud. Nii juhtus Silver Meikari ja Silvergate’iga, aga ka Danske või Nordea vilepuhujatega. «Need vilepuhujad on läinud ise meediasse või on sinna sattunud. Tuleks tagada vilepuhuja isiku konfidentsiaalsus, kui ta seda soovib,» rääkis Kessler. Finantsinspektsiooni vihjetelefoni on inimesed aasta-aastalt aina aktiivsemalt kasutama hakanud.
Meediasse minnakse probleemidega Kessleri sõnul enamasti siis, kui neid ei suudeta lahendada organisatsiooni sees ja kui ka pädevatest riigiasutustest abi ei paista. «See on iga inimese enda otsus, kui ta meediasse läheb,» nentis Kessler.
Paltsi sõnul ei saa väita, et Eestis vilepuhujatel praegu mingit õiguskaitset ei ole. Mittediskrimineerimise nõue on tema sõnul ka täna üsna lai ja kedagi suvalistel põhjustel tema sõnul lahti ei lasta. «Meediasse jõuab väga väike hulk juhtudest. Need on teinekord kantud personaalsest solvumisest või kättemaksutundest,» nentis Palts ja lisas, et ettevõtete-sisene teavituste hulk on tegelikkuses kasvav ja suurem, kui avalikult välja paistab.
Kui mitmes arenenud riigis on vilepuhujad tasustatud, siis Eestis mitte. Paltsi hinnangul pole see ka vajalik. «Ega kõike pea ka kopeerima, mis kuskil välja mõeldud. Taust ja kultuur on ju erinevad,» märkis Palts ja lisas, et õiguskuulekas käitumine peaks jääma ühiskondlikuks normiks.
Kessleri sõnul vajaks tasustamise temaatika kindlasti suuremat avalikku diskussiooni. Vilepuhuja tasustamine on vajalik, et isik ei tunneks hirmu oma töö kaotamise pärast, põhjendas Kessler ja lisas, et tasustamine pole üldsegi halb idee, sest vilepuhujaid ja nende infot on vaja tervele ühiskonnale.
/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)