Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Mihkel Nestor: pikemas plaanis ootab ees maksutõus

Mihkel Nestor, SEB majandusanalüütik FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Kui siiani on koroonaviirusest põhjustatud majanduskriisi tekitatud kahjusid tasutud laenude arvelt, siis pikemas plaanis on ees ootamas maksutõusud. Arutelud maksusüsteemi tuleviku üle on asjakohased ka Eestis, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Kuigi koroonaepideemia käigus on riikide võlakoormus kasvanud mühinal, ei ole praeguses mahus rahatrükk pikaajaliselt jätkusuutlik lahendus ja ühel hetkel peavad valitused riigi rahaasjad taas joonde saama. Üks viis selleks on muidugi vähem kulutada, ent tundub rohkem kui tõenäoline, et koroonajärgset ajastut hakkavad iseloomustama ka maksutõusud.

Kõige tõsisemalt on maksutõusude teema esile kerkinud riigis, kes on kriisi käigus olnud ka kõige heldem kulutaja – USAs. Lisaks viimasele, 1,9 triljoni dollarilise mahuga majanduse abipaketile, kavatseb uus administratsioon peagi käivitada infrastruktuuri-investeeringute programmi mahuga umbes kaks triljonit USA dollarit. Erinevalt varasematest päästepakettidest soovitakse seekord arve tasuda aga mitte järjekordse laenu arvelt, vaid suurendades ettevõtete maksustamist. Selleks plaanitakse tõsta ettevõtete tulumaksu praeguselt 21 protsendilt 28 protsendini.

Kui Eestis räägitakse juba pikemat aega maksurahust, siis USA ettevõtetel sellist vabadust pole – viimane muutus ettevõtete tulumaksumääras tehti alles 2017. aastal, kui president Trumpi eestvedamisel kärbiti seda 35 protsendilt hetkel kehtiva 21 protsendi määrani. Teisalt moodustab ettevõtete tulumaks kõigest ühe protsendi Ühendriikide SKTst, mis on teiste rikaste riikidega võrreldes väga vähe. Et vältida olukorda, kus rahvusvaheliste suurettevõtete tulud maksutõusu eest soodsama maksusüsteemiga riikidesse «põgenevad», plaanitakse kehtestada aga ka 21-protsendise määraga nö globaalne miinimum, mida hakatakse jõustatama tuludele, mida ettevõtted deklareerivad madala tulumaksumääraga riikides.

Kõrgematest maksudest ei jää ilmselt puutumata ka eraisikud. Lisaks kahetriljonilisele infrastruktuuriinvesteeringute paketile on kavandamisel ka umbes ühe triljoni suurune investeering lastehoidu, haridusse ja meditsiini, mille eest tasumiseks soovitakse tõsta ennekõike jõukama elanikkonna maksustamist, kasutades selleks nii tulude, kapitalikasvu kui omandi täiendavat maksustamist.

Rahvusvaheline tulumaks?

USA administratsiooni maksustamisplaani kõige põnevam osa on see, mis puudutab globaalse miinimumi sisse seadmist ettevõtete maksustamisel. Iseenestest ei ole tegemist uue algatusega ja OECD juures on vastavat plaani vaagitud juba kümmekond aastat. Küll annab USA uue administratsiooni soov selle teemaga tegeleda lootust, et viimaks on võimalik ka kokkuleppeni jõuda.

Probleemi juurpõhjuseks on ennekõike suurte üleilmsete tehnoloogiaettevõtete osavus oma maksukulude vähendamisel. Kasumeid kiputakse näitama riikides, kus maksumäär on madalaim, ja riigid, kust suuri kasumeid teenitakse, ei pruugi näha sentigi maksutulu. Mitu riiki sealhulgas Suurbritannia, Hispaania ja Itaalia on püüdnud olukorda lahendada «digimaksu» abil, mis ei sobinud kuidagi aga USA eelmisele presidendile.

Uue kava kohaselt hakkaks umbes saja kõige suurema globaalse ettevõtete maksustamine toimuma edaspidi võttes aluseks käibe igas konkreetses riigis. Lisaks soovitakse kokku leppida ka ettevõtete tulumaksu alammääras. See ei pruugi olla meelt mööda riikidele nagu Iirimaa, kes on suutnud madala ettevõtete tulumaksumäära abil neid samu tehnoloogihiidusid enda juurde töökohti looma meelitada. Kui Iirimaal on ettevõtete tulumaksumäär 12,5 protsenti, siis USA sooviks miinimumi tõsta 21 protsendi juurde.

Maksurahu ei tohiks peatada mõttetööd

Globaalne ettevõtete tulumaksumiinimum on Eesti vaatevinklist huvitav perspektiiv. Kuigi tehniliselt on ettevõtte tulu Eestis maksustatud, siis on selle eripäraks teatavasti see, et maksu tuleb tasuda alles kasumi jaotamisel. See süsteem on tänaseks kehtinud 20 aastat, ent see, mis tundus mõistlik aastal 2000, ei pruugi seda enam olla aastal 2021.

Suure arengu on vahepealse ajaga teinud nii siinne pangandus kui kapitaliturg. Kui aastal 2000. oli ettevõtlussektori laenude keskmine intress üheksa protsenti, siis tänaseks on see langenud kahe-kolme protsendi juurde. Lisaks on viimase aja sündmused näidanud, et ka üsna väikestel ettevõtetel on kapitaliturule võimalik siseneda ja seeläbi kasvu finantseerida. Lühidalt ei tohiks elujõulise äriplaaniga ettevõttele pakkuda rahastuse leidmine enam suuri raskusi. Kuidagi ei saa mööda ka sellest, et ettevõtlusmaastiku tänased staarid ei taotle kasumit vaid kasvu, mistõttu jätab tulumaksu küsimus nad täiesti külmaks.

Lisaks ettevõtete tulumaksu praegusele korraldusele, väärib maksusüsteemi tulevik arutelu muidugi laiemalt. Näiteks ei jäta OECD pea üheski Eesti majandust puudutavas raportis mainimata, et meie maksustruktuuris on pea täielikult rakendamata omandimaksud. Rahandusministeeriumi prognoosi põhjal küündib eelarvepuudujääk tänavu kuue protsendi ja 2022. aastal nelja protsendini, eelarvet tasakaalu ei õnnestu saada ka sealt edasi. Lisaks on meid painamas puudujääk pensioni- ja tervisekindlustuse vallas. Praegune valitsus on lubanud maksurahu, kuid see ei tohiks peatada mõttetööd. Täna on hea aeg võtta hetk ja mõelda, milline peaks olema efektiivne maksusüsteem kümne aasta pärast.

Tagasi üles
Back