Kai Realo tööandjate aastaüritusel: soov karmi käe järgi on kasvav

Kai Realo 2021. aasta tööandjate konverentsil. Foto: Egert Kamenik

Tänu koroonakriisile oleme Euroopas tagasipööret tegemas nii solidaarsuse kui ühtekuuluvuse osas, märkis Eesti Tööandjate keskliidu volikogu esimees Kai Realo kesliikud aasta kõige olulisema sündmuse- aastakonvenretsi tuulelohe lend avakõnes. 

Tuulelohe lend on Tööandjate Keskliidu jaoks aasta kõige olulisem sündmus.

Konverentsile arutlusteemasid valides ei saanud me üle ega ümber sellest, mis meid hetkel kõige rohkem mõjutab – ülemaailmne koroonapandeemia, mille vastu olid ja on võimetud ka kõige rikkamad ja arenenumad riigid. Samas ei ole ettevõtjatele omane rääkida vaid olevikust, pigem ikka tahame suunata pilgu tulevikku, et vaatamata keerulisele hetkeolukorrale juba täna teha õigeid otsuseid tuleviku seisukohalt.

Viimane aasta on olnud pöördeline ja seda nii mitmes mõttes, et loetelu läheb pikale. Olime just taastumas ebaõnnestunud ALKOHOLIPÖÖRDEST, harjumas ära sõnaga ROHEPÖÖRE ja mõned meist hakanud aru saama, mida mõeldakse sõnaga DIGIPÖÖRE kui tuli KOROONAPÖÖRE, mis keeras pea peale kogu maailma. Ükski demokraatlik ühiskond ei osanud ette näha, et inimestel tuleb loobuda nii paljudest enesestmõistetavatest võimalustest ja õigustest ning taluda kuid ja aastaid kestvaid piiranguid.

Kas digipöörde puhul peaks esimesena suunatule sisse lükkama riik või on riigi rolliks sõita autokolonni lõpus, veendumaks, et keegi maha ei jää ning valele poole ei keera?

Kui koroona õnnestub taanduma sundida, siis lisaks sellele, et rohkem fookust läheb jälle rohepöördele ja digipöördele, on meditsiiniline kriis kaasa toonud pöördumatud tagajärjed sellele, kuidas me edaspidi töötame ning seda enam mitte ainult kurikuulsa PÕLVKONNAPÖÖRDE tõttu, vaid seetõttu, et koroona andis viimase tõuke sellele, mis ammu teel oli – kaasaegset tehnoloogiat kasutades pole paljudel inimestel  vaja töö tegemiseks enam olla pidevalt ühes kohas koos. Aasta koroonaga on tõestanud, et asjad saavad tehtud ka siis kui kontoris on toolid tühjad ja tuled kustus.

Aasta sõna

Kõike eelpoolöeldut kokku võttes valiksin ma aasta sõnaks just selle - PÖÖRE. Selle sõna peamisele tähendusele mõeldes tuleb mul silme ette olukord liikluses, kus kolme tee ristumiskohale  jõudes tuleb suunda muuta. Saab valida kas parempöörde, vasakpöörde või tagasipöörde. Alustades parempöördest, on see tegevus, mis üldjuhul tuleb välja lihtsalt ja ohutult. Paned aga suunatule sisse ja muudkui pöörad. Suunatule roll on siinkohal oluline, sest see annab teistele märku su plaanist suunda muuta.

Loendamatutel hetkedel pidin tele- või raadioeetrist kuuldu puhul silmad sulgema ja mõtlema, et kas tõesti nii nüüd jääbki? Loodan siiralt, et me ei lase sellisel VIHAPÖÖRDE katsel enam kunagi korduda.

Kas digipöörde puhul peaks esimesena suunatule sisse lükkama riik või on riigi rolliks sõita autokolonni lõpus, veendumaks, et keegi maha ei jää ning valele poole ei keera? Kuigi tehnika areng ja olukord tööjõuturul teeb ka skeptikutele selgeks, et digitaliseerimine on vältimatu, siis miks siiski nii paljud pöördele minekuga viivitavad ja loodavad, et äkki on võimalik veel aega võita, tehes asju vanal armsal aegunud moel? 

Tahaksin korra peatuda ka ühel teisel parempöördel või õigemini parempöörde katsel, mida eelmise paari aasta jooksul kogeda saime. Loendamatutel hetkedel pidin tele- või raadioeetrist kuuldu puhul silmad sulgema ja mõtlema, et kas tõesti nii nüüd jääbki? Viha, solvamised, diskrimineerimine – see oli igapäevane, aga vaatamata kogu selle õuduse kogusele ja sagedusele ei harjunud ma sellega ära. Või kuidas saaksingi, sest ka mina ise naisena olen nii mõnegi jaoks keegi, kelle roll ühiskonnas on pigem kuuletuda kui otsustada. Loodan siiralt, et me ei lase sellisel VIHAPÖÖRDE katsel enam kunagi korduda.

Vasakpööre on keerulisem

Minnes aga nüüd tagasi liiklusmetafooride juurde, siis pööre vasakule on juba pisut keerulisem võte. Kuna pöörata tuleb üle vastassuunavööndi, siis on oht kokkupõrkeks alati olemas, sest tihti pole olukorras osalejatel selge,  kellel on eesõigus või kuidas seda pööret üldse teha saab. Nii on meil ka rohepöördega, kus paljude jaoks on ebaselge, kas seda ikka on vaja või siis kelle arvamus peale jääb – kas Euroopa Liidul või meil, eestlastel? Äkki saab rahulikult edasi sõita– ikka kindlalt fossiilne kütus paagis ja sorteerimata prügi kastis. Mööda neljarealist maanteed horisondi suunas, nii et toss taga.

Ettevõtte juhina ma tegelikult mõistan seda soovi, sest eesootav rohepööre pole ainult keeruline manööver, mis eeldab häid juhioskuseid, vaid ees ootab ka tasuline kiirtee, kus raha tuleb välja käia korduvalt ja mitte vähe. Loodan aga, et nii nagu puhkusereisile sõites, aitab ühel hetkel kuludega seotud ärevusest üle saada visioon kaugel terendavast kaunist loodusest ja paremast keskkonnast.

Ettevõtte juhina ma tegelikult mõistan seda soovi, sest eesootav rohepööre pole ainult keeruline manööver, mis eeldab häid juhioskuseid, vaid ees ootab ka tasuline kiirtee, kus raha tuleb välja käia korduvalt ja mitte vähe. 

Paraku on Eestis rohepöörde puhul puudu just sellest visioonist, mille poole püüelda ja mis annaks kõigile neile eesootavatele kannatustele mingi mõtte. Ja ainsa riigina maailmas tundub meil puudu olevat ka poliitiline jõud – tugev rohepartei, kes teemat eest veaks – innustaks, kannustaks, kaasaks ja keelitaks. Ilma ambitsioonita ja eestvedajateta ei tule pöördest ja pööramisest aga suurt midagi välja – kujutage ise ette maanteel ekslevat sõidukit, kus rool käib sõitjate vahel käest kätte ning ühelgi neist pole arusaama, kuhu täpselt teel ollakse ja millal peaks kohale jõudma. Seega lühidalt – rohepöörde õnnestumiseks on vaja selget sihti ja kaasavat juhtimist.

Kõige keerulisem on tagasipööe

Pööretest edasi rääkides, siis kõige keerulisem neist on muidugi tagasipööre. Mis kõik võib valesti minna, eriti veel siis kui seda teha valel ajal, vales kohas ja valel kiirusel? Tänu koroonakriisile oleme Euroopas tagasipööret tegemas nii solidaarsuse kui ühtekuuluvuse osas.

Vaktsiininatsionalism, protektsionism, piiride ühepoolne sulgemine – kõik see on meid viimase aasta jooksul tabanud. Eesti ühiskonnas on samuti tagasipöördel oma koht olemas – meie kui digitiigri kuvand on kõvasti räsida saanud ning teatavas mõttes on tagasipöördeks olnud ka kõik need soovid meie elu ülereguleerida.

Näiteks, kes võib, mida võib ning kus ja kellega. Ma ei räägi hetkel koroonapiirangutest, vaid sellest, milliste meetmetega on viimastel aastatel võideldud alkoholiga, mil moel on arutatud selle üle, kes kellega võib abielus olla või mida kõike veel peaks seadustesse kirja panema, et kõik teaks, kuidas on ÕIGE. Soov karmi käe järgi on kahjuks kasvav ning selle tulemusel tekib kuhjades nii seaduseid, määruseid, juhendeid kui eneseregulatsioone.

 Soov karmi käe järgi on kahjuks kasvav ning selle tulemusel tekib kuhjades nii seaduseid, määruseid, juhendeid kui eneseregulatsioone. 

Bürokraatia kasvab mühinal ning käib pidev võitlus selle vahel, kuhu, mida ja kui palju raporteerida ning mil moel tagada, et andmekaitse põhimõtted sealjuures täidetud saavad. Kõik selline ülereguleerimine mitte ainult ei pidurda edasiminekut, vaid halvemal juhul keerab suuna tagasi – edasimineku asemel kulutame aega kinnitamiste ja kooskõlastustega, lubade küsimise ja aruandluse vorpimisega.

Ja nii ebaõiglane kui see ka pole, tegelevad kogu selle bürokraatia ja seaduste silmustest läbi ronimisega just need korralikud ja ausad ettevõtted, kes käituks korrektselt ja eetiliselt ka ilma seda kadalippu läbimata. Ning need, kelle pärast need tõkked on rajatud, teevad ikka seda, mida alati – kombineerivad ja skeemitavad ning liiguvad selle käigus reipalt edasi.

Liigume vaevaliselt

Kogu mu pööretest kubiseva jutu mõte on järgmine – me räägime neist, meie elu suurtest pööretest palju, aga liigume edasi vaevaliselt. Paralleel siinkohal füüsiliselt pööramisega on ilmselge – suuri muutusi elluviies on oluline, et seatakse eesmärk ja seejärel lepitakse selles kokku.

Kui kokkulepet ja ühist arusaama ei sünni, ei leia ka elluviijaid, sest igaühel on oma arvamus nii sellest kuhu minnakse kui ka sellest, mil moel seda teha tuleks. Ja nagu iga suur muudatus, vajavad ka rohepööre, digipööre ja kõik need muud suured pöörded visiooniga juhte. On need konkreetsed inimesed või organisatsioonid, vahet pole, peaasi, et oleks võimekus pöörde jaoks strateegia välja töötada, protsesse ja infot hallata ning mis kõige olulisem – ühiskonda kaasata. Ilma meie kõigi, ettevõtjate ja nö tavaliste inimeste suurema või väiksema panuseta ei ole nii olulisi muutuseid ellu viia.

Mitte ainult noored, vaid ka nooremas keskeas inimesed ootavad tänapäeval oma juhtidelt mitte ainult palka ja boonuseid, vaid ka austust ja arvestamist. 

Irooniline siinkohal on see, et meil seisab ees ka juhtimispööre, sest mitte ainult noored, vaid ka nooremas keskeas inimesed ootavad tänapäeval oma juhtidelt mitte ainult palka ja boonuseid, vaid ka austust ja arvestamist. Üheks eelduseks kaasamise juures on avatud suhtlus, info edastamine kõigile arusaadaval moel ning kõigi osapoolte ärakuulamine ja tagasisidega arvestamine. Vaid nii saab tekkida tunne, et sind ei tõugata muudatuse suunas, vaid suunatakse, jättes sulle võimaluse oma panuse ja oma valikute abil õigesse kohta välja jõuda.

Vaadates nüüd korraks tulevikku, ootan ma lisaks juba mainitud suurtele pööretele väga ka vaktsineerimispööret, mis ühelt poolt võimaldaks info vaktsineerimise olulisusest viia kõigi sihtrühmadeni ning teiselt poolt looks võimekuse ja valmisoleku massivaktsineerimisteks kui see ühel hetkel piisavate vaktsiinidooside tõttu võimalikuks osutub. Ning nii tööandjana kui eestimaalasena loodan ma näha ka integratsioonipööret, sest me ei saa nii jätkata, et suur osa Eesti elanikest ei saa kätte ega mõista olulist informatsiooni isegi kriisiolukorras. Ja seda seetõttu, et nad riigikeele oskamise asemel elavad oma keelemullis, mis lisaks info liikumise takistamisele põhjustab ka palju muud negatiivset, näiteks ebavõrdsemaid võimalusi tööjõuturul.

Tööandjate 2% klubi

Selleks aga, et Tööandjate Keskliidu volikogu juhina mitte ainult rääkida, vaid anda ka ise hoog sisse ühele pöördele, siis on mul hea meel välja kuulutada Innovatsioonipöörde toetuseks loodav Tööandjate 2% klubi.

Eesti on võtnud eesmärgi, et ettevõtlussektor investeeriks teadus-arendustegevusse 2% käibest ja riik 1% sisemajanduse kogutoodangust. Teame, et Eesti Statistikaametile on ca 160 ettevõtet raporteerinud, et nende kulutused teadus-arendustegevusele moodustavad vähemalt 2% käibest. Me usume, et neid ettevõtteid on isegi rohkem, kuid riikliku koondnäitaja viimine 2%-ni SKT-st eeldab teadus-arendustegevusse panustavate ettevõtjate arvu mitmekordistumist.

Eesti Tööandjate Keskliit asutab nimekirja äriühingutest, kes investeerivad vähemalt 2% käibest või miljon eurot aastas teadus-arendustegevusse.

Eesti Tööandjate Keskliit asutab nimekirja äriühingutest, kes investeerivad vähemalt 2% käibest või miljon eurot aastas teadus-arendustegevusse.

2% klubi eesmärgiks on tunnustada innovatsiooni investeerivaid ettevõtteid, kaasata neid ettevõtjaid poliitikakujundusse ning mis peamine  - populariseerida teadus- ja arendustegevust ettevõtjate seas läbi eeskujude, edulugude ja huvitavate ideede.