Kaks kuud maksu- ja tolliameti peadirektorina ametis olnud Madis Jääger rääkis Kuku raadio saates «Majandusruum», et börsiettevõtte ja riigiasutuse juhtimine on paljuski võrreldav. Koroonakriisis on maksukuulekust aidanud säilitada riigi sõnum, et ausaid ettevõtjaid riik ka toetab.
Avalikkusele olete rohkem tuntud Olympic Entertainment Groupi endise juhina, kümme aastat olete töötanud audiitorina. Kumb kogemus praeguses ametis rohkem kasuks on tulnud?
Otseselt emba-kumba isegi ei eelistaks. Audiitorikogemus jääb päris kaugesse minevikku, loomulikult aitab aru saada, mis on maksuaudit, järelevalve, sisekontroll ja maksud üldisemalt.
Kui keskendume maksu- ja tolliameti juhtimisele, siis laialdasemat juhtimiskogemust on Olympic rohkem andnud. Mõlemad täiendavad teineteist.
Börsiettevõtte juhina olite ka maksu- ja tolliameti klient. Olite teenusega rahul või ettevõtja vaatevinklist leidsite, et midagi võiks ka teisiti olla?
Olympicu kontsernis juhtisin eri ajahetkedel kuue või kaheksa riigi [äritegevust] ja laienemist mitmetesse riikidesse. Igapäevast kokkupuudet maksu- ja tolliametiga minu töös polnud, aga eks Olympicut kaasati mõne regulatsiooni täpsustustesse, soovitustesse.
Hasartmängukorraldajal selles mõttes maksu- ja tolliametiga huvid kattuvad, et kaitsta kliente ja tagada probleemsete mängijatega tegelemine. Maksuraha on ka üks osa, kuidas neid meetmeid rakendada.
Madis Jääger
Minul on Eesti maksu- ja tolliametiga Olympicu positsioonil ainult hea suhe. Olen tajunud seda, et ta on klienditeenindaja, mitte nii-öelda repressiiv- või kontrollorgan. See on peamine kogemus.
Milline on teie viieaastase ametiaja suurem eesmärk, mida võiks ära teha?
Midagi uut on ilmselt raske välja tuua. Varem ette võetud sammud on olnud õiged, küsimus puudutab võibolla väiksemaid fokuseerimisi mingitele tegevustele. Üldine märksõna on orienteeritus heale, sujuvale klienditeenindusele – kliendiks on lõpuks Eesti kodanikud ja ettevõtjad –, et nende jaoks oleksid teenused mugavalt kasutatavad ja me neid kokkuvõttes maksude maksmisel võimalikult vähe segaksime.
Teie eelkäija Valdur Laid rõhus Eesti inimeste vabatahtlikule maksukuulekusele. Kuidas see olukord võrreldes teiste riikidega on?
Maksu- ja tolliametil on laias laastus kaks ülesannet: koguda kokku maksud ja tagada võrdne konkurents kodanikele ja turul olevatele ettevõtetele.
Kõige lihtsam on seda saavutada läbi vaba tahtluse. Võibolla ühistranspordis pileti ostmine pole parim näide, aga kui reisijad ikkagi vabatahtlikult kõiki pileteid ise ostavad, siis selle tulu korjamine on kõige lihtsam. Maksudega on samamoodi: kui teadvustada, et maksude maksmine on oluline, teha see kõikidele kodanikele ja ettevõtetele võimalikult lihtsaks, siis on maksude kogumine samamoodi lihtne, tõhus ja efektiivne ning riik kulutab lõpuks selle kogumisele vähem raha.
Selle tagamiseks teadvustame ja harime inimesi maksude maksmisest ja oluline on pakkuda mugavaid teenuseid. Eesti maksu- ja tolliamet on olnud mugavate e-teenuste rakendajana teejuht, vaadates kasvõi ettevõtja poolelt käibemaksu deklareerimist või kodaniku poolelt: praegu on ka see aeg, kus inimesed tuludeklaratsioone esitavad.
Maksuauk on suur, aga me ei pea alati võrdlema end teiste Euroopa riikidega. Efektiivsuse poolest oleme esirinnas, eri hinnangutel on muudes riikides maksuaugu suurus rohkem kui kümme protsenti.
Teatud inimesed või ettevõtjad, kes ei oska õigesti deklareerida, vajavad natuke aitamist. Siit edasi on veel inimesed, kes ei taha korrektselt seda teha ja jõuame ühistranspordi näite juurde tagasi: kes ei taha piletit osta, neid tuleb kontrollida.
Millised on suuremad murekohad, kus tahetakse maksudest kõrvale hiilida?
Valdkondi on mitmeid. Kui küsida, kuhu keskendub kontroll, siis laias laastus kahte valdkonda: käibemaksupettused ja ümbrikupalgad. Mõnes mõttes käivad need teineteisega ka käsikäes.
Kui suur ümbrikupalga probleem praegu Eestis on?
Seda võib osaliselt mõõta arvuliselt ja osaliselt tunnetuslikult. Üks näitaja on maksuaugu suurus ehk teoreetiliselt riigile saamata jäänud maksutulu arvestus.
Meie eesmärk on olnud hoida seda alla viie protsendi, eelmisel aastal oli see arvestuslikult 4,9 protsenti ehk suurusjärgus 382 miljonit eurot. Kui see käibemaksu ja ümbrikupalga peale laiali lüüa, siis need mõlemad tükid olid umbes 135 miljonit eurot.
Maksuauk on suur, aga me ei pea alati võrdlema end teiste Euroopa riikidega. Efektiivsuse poolest oleme esirinnas, eri hinnangutel on muudes riikides maksuaugu suurus rohkem kui kümme protsenti.
Kas koroonakriis on ümbrikupalga osakaalu suurendanud?
Täna seda otseselt ei tunneta ja siin on mitmeid põhjuseid. Koroonakriisis on maksukuulekusele kaasa aidanud enam-vähem aasta tagasi tulnud sõnumid, et neid, kes on ausalt makse tasunud, neid riik ka toetab.
Palgatoetusi on eelnevalt välja makstud ja samalaadi toetusi tuleb tõenäoliselt veel. Kellele ja kui palju makstakse – väga objektiivne suurus ongi minevikuperioodil makstud maksud töötasudelt. Juhul kui täna jäävad ettevõtjad raskustesse, saavad nad aru, et on oma kohustused minevikus täitnud ja nüüd on riigilt abikätt oodata.
Tulude deklareerimist nimetatakse ka eestlaste rahvuspühaks. Mis tänavu teisiti oli?
Erilisi muutusi sel aastal polnud. Nagu mainisite, siis on see olnud rahvuspüha mõõtmetega üritus, kus teravik on suunatud esimestele päevadele, mil on väga palju esitajaid.
Sel aastal on veidi erinev see, et esimestel päevadel olid meie teeninduspunktides järjekorrad lühemad, rääkides inimestest, kes tulid paberil esitama.
Esitatavad arvud ja summad on sarnased eelnevate aastatega. [Kolmapäeva – J. R.] hommikuse seisuga on esitatud 542 000 deklaratsiooni ja paberil umbes 6600.
Paberil täitjaid on siis suurusjärgus üks protsent?
Kokkuvõttes see arv suureneb, see on olnud kokku nelja protsendi ümber. Eelmisel aastal oli 760 000 deklaratsiooni, millest 29 000 – 30 000 olid paberil.
Kes ja miks tänapäeval kohapeal veel esitavad?
Vaadates külastavate kodanike profiile, on nad keskmisest vanemad ja pigem mitte eesti keelt kõnelevad inimesed. Ka need, kes pole Eesti riigi kodanikud, kipuvad teenindussaalidesse koha peale tulema.
Meie eesmärk on olnud hoida seda [maksuauku] alla viie protsendi, eelmisel aastal oli see arvestuslikult 4,9 protsenti ehk suurusjärgus 382 miljonit eurot. Kui see käibemaksu ja ümbrikupalga peale laiali lüüa, siis need mõlemad tükid olid umbes 135 miljonit eurot.
Kärmemad alustavad deklareerimist enne ametlikku algust. Kuidas maksu- ja tolliametis sellele vaadatakse?
Mina vaatan seda hea pilguga. Esimestel päevadel on koormus meie e-keskkonnale ülisuur ja katkestuste vältimiseks oleme sunnitud piirama aktiivsete sessioonide hulka e-teenustes. Tean, et see on sümbolteenus Eesti kodaniku jaoks, aga see raha ja energia, mida peaks suunama selleks, et kõik saaksid tõrgeteta esimestel päevadel deklaratsiooni esitada, ei pruugi olla majanduslikult mõistlik.
Deklareerimisega kiirustades jäetakse riigile iga aasta suur hulk raha, sest kõiki soodustusi ei kasutata ära.
Esimene sõnum on see, et deklareerimisega on aega aprilli lõpuni, sinna on tänasest peaaegu kaks kuud. Tänaseks on esitamata 200 000 deklaratsiooni ehk üks kolmandik.
Kodanikuna kiirustab deklaratsiooni esitama kaks motivaatorit: kui tehtud, saab selle unustada ja tegeleda järgmiste asjadega, mis on iseenesest positiivne hoiak. Teiseks, kui on raha tagasi saada, siis tulebki seda tagasi küsida.
Möödunud aasta maksulaekumine vähenes 2,4 protsenti. Oli see kevadet arvestades pigem hea või töötukassa palgameetme maksupõrke valguses võinuks ka parem olla?
See küsimus on rohkem rahandusministeeriumile. Kui esialgne oodatav maksutulu oli riigieelarve koostamisel 8,1–8,2 miljardit eurot ja lõplikult laekus 7,68 miljardit, siis võrreldes suveprognoosiga oli ta veidi rohkem.
/nginx/o/2021/03/03/13661455t1h8092.jpg)