Vintage-mööbel – väärikalt vananev kvaliteetne disain

Disainer Marko Ala sõnul sobib 1950. aastate stiilis Skandinaavia mööbel oma õhulisusega väga hästi ka väiksemasse ruumi. Foto: Liis Treimann

Viimaste aastate jooksul on tekkinud võrdlemisi palju ettevõtteid, kes müüvad vana kraami vintage’i peene nime all. Erinevalt tavalisest taaskasutusest tulevad siinkohal mängu stiil, kvaliteet ja hind.

1950.–1970. aastate Skandinaavia mööblit müüva Oot-Oot Disaini üks kahest disainerist Marko Ala selgitas, et vintage’il on kaks olulist külge. Esiteks on see vana – see võib olla natuke kulunud, ent vanusega tekibki teine väärtus ja hingamine.

Teiseks on vintage-asjadel tihtipeale palju parem kvaliteet kui tänapäeva laiatarbekaubal. «Praegu on kogu laiatarbetootmine läinud selles suunas, mida Zara alustas kunagi riidetööstuses, et hästi palju kuluks kiiresti läbi ja muudkui ostetaks uuesti peale,» rääkis ta.

«Et aga diivanit võiks iga paari aasta tagant jälle müüa, sest vana on välja veninud.» Ala nentis, et just kvaliteet ongi 1960. aastate mööbli puhul kõige suurem väärtus. «Nii hämmastav kui see ka pole, on tihtilugu mõnedel isegi originaalkangad, mis on juba 50–60 aastat vanad, ja nendel kangastel ei olegi mitte midagi häda,» ütles ta. «See ongi see kvaliteedi vahe.»

Väärikas vananemine

Ühe olulise vahena tõi disainer välja, et erinevalt praegu väga palju kasutatavast laminaadist ja plastist tehti toona mööblit puidust või metallist, mis on n-ö väärikalt vananevad materjalid. «Kui plastile tuleb kriim peale, siis ta ei näe enam äge välja. Aga metalli ja puidu puhul ei ole seda probleemi. See on oluline nüanss,» selgitas Ala.

«Siis ta võibki olla kulunud ja seda ei peagi pahaks panema.» Puit on materjalina aus ja ehe. «Kui see saab kriime või vigastusi, siis see annab isegi juurde. See on küll maitse asi, aga see ei ole puidu puhul miinus,» selgitas ta.

«Samamoodi kui on korralik kangas, siis see vananeb väärikalt.» Tänapäeva mööbli katmisel kasutatavate sünteetiliste kangaste miinuseks on disaineri sõnul just see, et need muutuvad vananedes topiliseks ja venivad välja. Samuti nappis Alal kiidusõnu nõukogudeaegse mööbli kohta – tolle kvaliteet pole üldjuhul Skandinaavia omaga võrreldav.

Pigem kvaliteetsem ja kallim

Mööbli valimisel tõi disainer tähtsa aspektina välja ka keskkonnateadlikkuse – et me ei osta suvalist uut asja, kui on olemas täiesti korralik vana ja sellel on hoopis suurem väärtus. Ala hinnangul oli toona inimestel hoopis teine mentaliteet – kui sa midagi juba ostad, siis sa justkui ostad selle terveks eluks.

«Me ei pea ju metsikult seda ressurssi raiskama, et toota peale prügi. Seda on kurb vaadata, » möönis ta ja lisas, et tema pooldab pigem kallimaid, ent selle võrra ka kvaliteetsemaid tooteid.

«Las inimene kogubki raha selle asja jaoks. Aga pigem toota vähem ja teha parem asi. Mulle käib närvidele, kui ma pean iga päev tegelema parandamisega, kui midagi on jälle rikkis või ei tööta. Nagu mul muud ei oleks teha,» ütles Ala ja lisas, et see on energia raiskamine ning inimesed võiksid oma energiat suunata pigem loomingulistele tegevustele.

Õige keskkond

Sellise vintage-mööbli juures on veel üks aspekt – see pääseb täielikult mõjule vaid hästi kavandatud interjööris. Juhuslikku keskkonda paigutatud kena mööblitükk võib vastupidiselt jätta hoopis vale ja suvalise mulje. «Väga paljud interjöörid on Eestis sellised, kuhu on väga raske midagi sobitada.

Kui seal on juba juhuslik tapeet, juhuslik seinavärv, juhuslik põrand…Et sinna midagi veel sobiks, siis on väga raske sellist head efekti ja tulemust saada,» nentis Ala.

Küsimuse peale, kust sellised vanad kvaliteetsed mööblitükid tulevad, ütles Ala napisõnaliselt, et need on pärit Skandinaaviast – Rootsist, Norrast ja Taanist. «Ega heade asjade leidmine lihtne ei ole ja peab ikka palju vaeva nägema, et õiged asjad üles leida. Aga eks see ongi omamoodi põnev.»

Enne müüki panemist tuleb enamik mööblist kas puhastada, korrastada või täielikult restaureerida. Kui aga midagi on vaja põhjalikult taastada, tõuseb oluliselt ka selle hind. «Nendel üldiselt on suhteliselt korralikud konstruktsioonid ja midagi väga suurt ei pea alati tegema,» möönis disainer Skandinaaviast pärit vana mööbli kohta.

Ebakvaliteetsem nõukogudemööbel

Samast ajast pärit nõukogude mööbel on Ala sõnul võrreldes Skandinaavia omaga ebakvaliteetsem ning ka vorm on oluliselt lihtsakoelisem: «On mingisuguseid asju, mis on korralikud või tugevad, aga seal tuleb mängu see, et nad jäävad paratamatult tahapoole esteetilise poole ja vormikäsitlusega. Kui vaadata kasvõi toolide konstruktsioone, siis need nõukogudeaegsed toolid on hästi lihtsad.»

Lisaks tõi ta võrdlusena välja, et kui Skandinaaviast pärit vanal mööblil on puit enamasti voolitud ja näiteks tooli käepidemete puhul suures osas käsitöö, siis nõukamööblil on puidujooned robustsemad.

«Kui näiteks võtame nõukogudeaegse selle aja mööbli, siis kõik puidujooned on kandilise lõikega. Skandinaavia omadel on enamasti kõik ümarad. Siin on kaks nüanssi – üks on see, et terav serv on pihta minnes palju valusam,» selgitas Ala.

«Teiseks on see, et puidu puhul teravad servad kuluvad koledaks. Ümar serv saab mehhaaniliste vigastustega paremini hakkama ja tänu sellele ta kestab kauem sellisena, nagu ta on mõeldud,» kirjeldas ta ning lisas, et voolitud puidu väärtus on siiski pigem esteetiline ning kandilist serva on oluliselt lihtsam ja odavam teha.

Erinevad ootused mööblile

«Tänapäeva mööbli puhul on ootused mingil määral erinevad ja see, mida me kodus teeme diivani peal või kuidas me kasutame diivanilauda, on natukene on erinev võrreldes varasemaga. Näiteks diivanilt me ootame täna seda, et me saame sinna sisse vajuda, meil on mugav, me lesime seal ja vaatame telekat,» rääkis Ala.

Eelmise sajandi keskpaiku aga istuti diivani peal hoopis teismoodi ning neid diivaneid, kus inimene saab mõnusalt sisse vajuda, on sellest ajast suhteliselt vähe. «70ndatest tulevad sellised diivanid, kus on hästi suured padjad ja kus sa saad sisse vajuda, aga 50ndate puhul on selliseid diivaneid väga vähe, sest siis ei olnud sellist kommet, et visatakse lösakile diivanile ja vaadatakse telekat,» selgitas ta.

«Diivani peal istutigi, räägiti juttu ja võib-olla joodi teed. Ja sellest tulenevalt on ka diivanilauad teistsugused – need on kõrgemad. Praegu me tahame, et oleksid madalad diivanilauad, et need ei jääks meile ette,» lisas Ala.