Üheksa sündmust ja trendi, mis hakkavad 2021. aastal juhtuma

2021.aasta. Foto: Scanpix/EPA

Ennustamine ei ole tänamatu töö. Neuroteadlased kinnitavad, et ennustamine, plaanide tegemine, tuleviku ette kujutamine on tegevus, mis tekitab meis sageli hoopis õnnetunnet.

Muidugi, eespool olev jutt kehtib eelkõige siis, kui ette manatav tulevik on tore, meile soodne. Ja samas… miks ta ei peakski seda olema? Positiivne ja negatiivne on vaid hinnangud meie endi peas, kirjutab coach ja koolitaja Raimo Ülavere oma blogis.

Niisiis. Kutsun kaasa kogema õnnehetki ning ennustama sündmusi ja trende, mis hakkavad 2021. aastal juhtuma.

1. Õnnelike inimeste arv kasvab

Üllatuslikult näeme sel aasta õnnelike inimeste arvu kasvu. Kusjuures paradoksaalselt on selles «süüdi» isolatsioon, piirangud, eraldatus. Kuidas nii? Eelkõige on see seotud nn valgekraede kaugtööga.

Eelmise aasta augustis avaldasid London Business Schooli teadlased uuringu, kuidas muutus kevadise eriolukorra ajal nn teadmustöötajate töö ja võrdlesid tulemusi 2013. aastal sama uuringu tulemustega. Tulemusena leidsid nad, et kodus töötamine kasvatas oluliselt tähelepanu nendele teemadele, mida inimesed pidasid töö mõttes tähtsaks. Kodus töötamine kasvatas ka oluliselt vastutust oma ajakasutuse üle. Tööga ja tööajaga seotud otsuste arv kasvas uuringu väitel 50%. Töö tähendus kasvas hüppeliselt ehk inimesed hakkasid omal tööl nägema suuremat väärtust kui enne. Nn tüütute, väsitavate tegevuste maht vähenes aga 27%-lt 12%-le.

Kuidas see on seotud õnne tundega? Vabadus teha ise valikuid, nende eest ka vastutada ning tähendus on kaasaja motivatsioonijuttude järgi kaks kaalukamat motivatsioonitegurit, mis loovad eeldused õnnehetkede kogemiseks. Ja see kõik ju jätkub veel sel aastal. Muuseas, kui keegi ikka veel arvab, et kaugtöö on mööduv trend, et see «läheb mööda», kui koroona taandub, siis ma kardan, et ta eksib. Rängalt. Sest paljud inimesed ei taha enam «ülemus seisab selja taga» kontori elu.

2. Õpetajaskond hakkab jõudsalt noorenema

Me hakkame sel aastal nägema esimesi märke õpetajaskonna noorenemisest. Üha rohkem inimesi tahab õppida õpetajaks, see on protsess, mis on kestnud juba mitu aastat. Eelmisel aastal esitati Tallinna ülikooli haridustöötajate õppekavadele kokku 1194 avaldust ehk 300 avaldust rohkem kui 2019. aastal. Tartu ülikoolis kasvas avalduste arv õpetajakoolituse õppekavadele paarisaja võrra, kokku esitati 2096 avaldust.

Kui eelmisel õppeaastal oli Eesti õpetajate keskmine vanus 48 aastat, mis on teiste riikidega võrreldes üks kõrgemaid, siis 2021/22 õppeaastal näeme tagasihoidliku stsenaariumi järgi vanuse kasvu seiskumist, optimistlikuma stsenaariumi järgi aga hakkab õpetajate keskmine vanus jõudsalt langema. Miks noored lähevad üha enam õpetajaks? Võime rääkida juba üsna arvestatavast ja kindlast sissetulekust ja õpetaja elukutse prestiižist ja veel mitmetest n.ö käega katsutavatest asjadest. Ent üks kaaukamaid tegureid on ehk… see töö on muutunud hirmus põnevaks.

3. Liitreaalsuse plahvatuslik levimine

Eriolukord, kaugtöö ja suurem eraldatus mõjub tehnoloogia arengule heas mõttes nagu doping. Sel aastal näeme tehnoloogia plahvatust eelkõige oma nutiekraanidelt. Ent erilise hoo saavad sisse igatsorti liitreaalsuse vahendid. 

Liitreaalsus on see, kui kokku pannakse reaalne ja virtuaalne keskkond. Ehk pildile, reaalajas videole on lisatud tekst, pilt, graafika vms.

Plahvatust näeme kõikjal, alates ülikoolides õppimisest (liitreaalsusega õppimise efektiivsus 75% vs 5-10% tavapärase loengu või lugemisega) kuni ostlemiseni, kus saame minna poodi ja sobitada endale rõivaid või valida apelsiine ilma kodunt lahkumata. Meie aju on üsna lihtsalt ära petetav ning kogemus saab olema vägagi realistlik. Tõsi, hetkel on korralikumad liitreaalsuse prillid ja peavahendid veel üsna krõbeda hinnaga, ent nõudluse kasvades kasvab ka pakkumine ja hinnad hakkavad kiiresti kukkuma.

4. Empaatiliste juhtide võidukäik

Uuel aastal näeme uut tüüpi juhtide esiletõusu. Kaugtöö, töötajate vastutuse kasv, väiksem võimalus inimesi pidevalt kantseldada, suunata, käskida, kontrollida tähendab seda, et hea tulemuse saamiseks peab juht tegutsema empaatiaga. Proovides mõista ja arvestada ja kuulata, nii kliente kui töötajaid. «Mina tean» hoiakuga tegutsemisest on üha vähem kasu. Täiskasvanud inimesed, töötajad saavad oma tööga suurelt jaolt ise hakkama ega vaja hea töö tegemiseks juhi kullipilku seljal või igapäevast tagasisidet. Küll aga vajavad inimesed inimlikku tähelepanu, pigem partnerlust kui hierarhiat.

Muuseas, kaks fakti siia otsa, meil kõigil (võib-olla psühhopaadid välja arvatud) on empaatia võimekus olemas, küsimus on, kas ja kuidas seda kasutame. Ja teiseks, empaatia kui võimekus on olulisel määral ka arendatav, õpitav, läbi konkreetsete käitumismustrite. Väide, et «minust ei saa kunagi juhina inimeste inimest», on kahjuks vaid uskumus, millel pole faktilist põhja.

5. Eesti mehed ja naised tervemad kui kunagi varem

Sel aastal näeme suurt hüpet Eesti inimeste tervise näitajates. Ja see hüpe on positiivses suunas. Juba eelmisel aastal pööras meeste ja naiste tervena elatavate aastate arv kasvule. Veelgi suurema hüppe tegid aga inimeste enda hinnangud oma tervisele. Selle aasta numbreid tagant järele vaadates oleme aga ilmselt ikkagi uuesti üllatunud, kui terved me oleme.

Eriti võimsa kasvu tervise hinnangutes teevad läbi mehed ja naised vanuses 16-44, kelledest juba eelmisel aastal hindasid oma tervist heaks umbes 10% võrra enam inimesi kui kaks aastat tagasi (meestest 84% ja naistest 88%). Põhjuseid võib otsida mitmetest kohtadest. Muidugi on oma mõju koroonast tingitud piirangutel, mis pole lasknud viirustel tavapäraselt levida. Ent suurem mõju on ehk hoiakutes – hea tervise juures, n.ö vormis olla on popp. Veel kunagi varem pole Eesti tänavatel, maanteedel ja metsaradadel olnud nii palju kõndijaid, jooksjaid, rattureid. Öeldakse, et 50 on uus 30. Ja 30 on uus… 

6. Majanduses tuleb tootmise aasta

Mõistagi jätkub sel aastal Eesti äriidude skeene ekspansiivne kasv. Lüüakse uusi rekordeid nii raha kaasamistega (eelmisel aastal kaasati 450 miljonit eurot) kui uute ideede, firmadega (eelmisel aastal lisandus 400 uut idu). Tõsi, nagu ikka, enamik neist idudest päris päikese kätte ei jõua. Ent mitmed siiski jõuavad ning ehk saame rääkida sel aastal ka kuuest ükssarvikust – kui firma väärtus investorite silmis ületab miljardi piiri.

Ent idude varju kipub avalikkuses jääma teine suur ja kaugeltki mitte vähem tähtsam trend – Eesti majanduses annab üha enam tooni teeninduse ja IT kõrval taas tootmine. Ja mitte enam odav ja suurt käsitööd nõudev allhange – siia on juba kolinud ja kolimas tehased eelkõige põhjamaadest – Rootsist, Soomest. Koos kõrgtehnoloogiaga. Tänapäevane kaasaegne tehas pole enam kaugeltki must ja kõrvulukustava müraga kehvasti köetud plekkangaar, kus väljaveninud põlvedega dressides inimesed aega käivad veetmas. Oskustöölised, tehnoloogia, korralikud palgad.

7. Koalitsoooni häälekas lagunemine

Valitsuskoalitsioon vahetub juba kevadel. Siin pole pikalt vaja vast põhjendada. Ees ootavad kahed valimised – presidendi ja kohalikud valimised pluss kõvasti emotsioone tekitav abielu referendum on kokku selle niigi rabeda koalitsiooni jaoks liiga suur tükk.

Siiani on EKRE kaabud pääsenud tortide ülesöömisohuga, ent enam mitte. Ehkki Keskerakond ja Isamaa on erakordselt suure talumisvõimega, pole nad siiski kamikazelikult enesehävitajad. Alalhoiuinstinkt sunnib valikuid tegema. Tõsi, Helir-Valdor Seederile annab koalitsioonist lahkumine ka tugeva hoobi Isamaa esimehena – tema tagasi valimine selle aastasel suurkogul läheb ülinapilt üle noatera ning erakonna sisesed lõhed halvavad erakonna töö veel tükiks ajaks.

Ent koalitsioonis kõik väsivad lõpuks. Isegi Jüri Ratas. Vabandamisest, kiusamisest, jamadest, hirmust hommikul portaalides avanevate peakirjade ees või ka sellest, et ei saa rääkida seda mida sülg suhu toob. Muidugi, koalitsiooni lagunemine toimub suure trummipõrina ja sajatuste ja kättemaksu ähvarduste saatel – eelkõige EKRE poolt. Ent lõpuks ohkavad kõik kergendatult – sh ka EKRE inimesed. Milline aga saab olema uus koalitsioon? Parem kui praegune, see on ainus, mis kindel.

8. Tagasi juurte juurde

Eestlased on metsarahvas ja me oleme seda sel aastal enam kui kunagi varem. Eelmise aasta numbreid pole veel kokku löödud, ent tõenäoliselt tehti metsaradade külaskäikudel uus rekord. Ning sel aastal tõenäoliselt hoiame uut, eelmisel aastal saavutatud taset, konkreetsemalt mõõdetav RMK pakutavate metsapuhkuste kasutamiste arvuna. Ja see uus tase, enam kui 3,2 miljonit külastust, on u 25% enam kui paar aastat tagasi.

Miks me piltlikult öeldes tagasi metsa läheme? Võiks ju veidi esoteeriliselt rääkida populaarset juttu metsa tervendavast väest ja iseenda väestamise vajadusest. Või siis pragmaatiliselt – see on sunnitud valik, kuhugi mujale pole ju lubatud minna. Ent ehk sobib siia ka kolmas narratiiv – metsas on lihtsalt mõnus, pea puhkab ehk tähelepanu on mujal kui tööl ja kodustel jamadel. Ja füüsiline liikumine toodab lisaks nn õnnehormoone. Lihtsalt mõnus.

9. Annetajad teevad püsikorraldusi

Eestis saab sel aastal suurema ja stabiilsema hoo sisse annetamine. Juba eelmine aasta tõi rekordeid, Jõulutunnelis koguti ligi 700 000 eurot, 1. detsembri annetamistalgutel annetati 182 000 eurot. Ent sel aastal on üha enam inimesi ja firmasid, kes teevad püsiannetusi. Kahel põhjusel. Esiteks on suurel osal inimestel eraisikutena käes rohkem raha kui kunagi varem, kuna vaba aja kulutusi, reisimist pole, pankades inimeste hoiused on kasvanud hüppeliselt. Ja teiseks, üha enam inimesi saab aru, et teiste inimeste aitamine on midagi, mis käib kaasas inimeseks olemisega.

Ka Eestis näeme tõenäoliselt trendi, kus agaramateks annetajateks ei ole tingimata need, kellel on rohkem raha. Teadlik annetamine tähendab teadlikku raha väärtuse tunnetamist. Nii lähebki sel aastal üha enam inimesi kas enda isiklikule või firma netipanka ning teeb 20, 30 või ka 1000-eurose püsikorralduse mõnele vabaühendusele. Sellest valjusti rääkimata, kõigile pasundamata, lihtsalt tehes. Nii lihtne see ongi.

Muidugi võib kõik eelnev ka juhtumata jääda. Ning pigem ongi tõenäolisem, et sündmused, juhtumised, elu läheb teisiti kui me prognoosime. Ehk jätkuvalt me pole inimestena ära õppinud seda, kui kehvad me oleme tuleviku ennustamises. Miks me siis üha uuesti ja uuesti prognoose teeme ja ennustusi toodame? Sest püüd maailma korrapärasemaks ja arusaadavamaks, selgemaks muuta on meil veres ja teiseks, nagu alguses viidatud, ennustamine on põnev ja tekitab õnnetunnet. Minevikku muuta ei saa, ent tulevikus on ju kõik võimalik.