Peterson: tööandjad kasutavad inimeste peal juriidilist vägivalda

Peep Peterson, Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees. Foto: Madis Veltman

Eesti Ametiühingute Keskliidu juht Peep Peterson leiab, et Eestis eirab nii riik kui ka osa tööandjaid selgelt inimeste põhiõigusi. Väiksemaid rikkumisi paneb tema hinnangul toime 80% tööandjatest, osa teadlikult, osa teadmatusest.

On kohti, kus see tõesti on nii. Tajume, et tööandjad kardavad, võtavad seda kui isiklikku umbusaldusavaldust. Nad ei saa aru, et töötajad võivad ka rahulikult kõnelda oma lepingute üle, ja nii toodetakse müüti, et ametiühingud lõppevad nende jaoks halvasti. Aga peab ütlema, et tugevasti üle poole ettevõtjatest mõistab, et ametiühingutesse organiseerumine on inimeste põhiõigus.

Kui müüjatel oleks võimalik ametiühinguliselt palgas kokku leppida, siis Tallinnas saaks praegu müüjate palka tõsta vähemalt 150 euro võrra, 700 eurost mööda ja sealt edasi 1000 euro peale.

Miks siis müüjad ei organiseeru?

Müüjate AÜ on olemas, aga kui seal on tuhat pluss liiget, siis 50 000 inimeseni jõudmine võtab aega. Küsitakse, kui palju inimesi on veel vaja, et palgalepet saavutada, ja kui kuuldakse, et 20 000, siis lüüakse vahel käega. Saavad hoida kokku liikmemaksu raha ja ära hoida tööandja agressiivse käitumise enda suhtes. Samas, muide, kui tööandja takistab ametiühingutesse koondumist, võib ta selle eest kriminaalkorras vastutusele võtta.

On Eestis kunagi ükski tööandja seepärast kohtus süüdi mõistetud?

Sellist praktikat, et oleks kohtusse mindud, minu teada pole. Miks, seda ma ei oskagi öelda, kuigi on olnud olukordi, kus oleks pidanud kohtusse minema. See on inimõigus. Ühinemisõigus vajab lisakaitset, ei saa lihtsalt öelda, et see, mis toimub, on okei. Kui ühte inimese põhiõigust rikutakse, lööb ta paraku lõpuks ka teistele oma õigustele lihtsamini käega.

Kuidas õiguste olukord Eestis teiste riikidega võrreldes paistab?

See on Ida-Euroopa probleem, et ametiühingutel on siin raske. Oli keeruline kohaneda uue olukorraga ja end maksma panna. Meil on näiteks streigikeelud hoopis teisel tasemel. Brüsselis võivad politseinikud pensioni pärast streikida. Meil on politseinikel isegi sisukate kollektiivlepingute sõlmimine keelatud, rääkimata streikimisest. Lisaks ütleb riigikohus, et pension on poliitiline teema. Inimesed ei tohi Eestis oma põhiõiguste kaitseks streikima minna, demokraatiaküsimustest rääkimata.

Tööandjad räägivad, et ametiühingud ja seega töötajatele suurema hoova andmine kahjustaks konkurentsivõimet…

Kui vaatame, kuidas see Põhjamaades käis, et asutati ametiühingud, streigiti, saadi suur palgatõus ja nähti, et see ikka ei tõstnud ostujõudu, loodi teaduslikum lähenemine. Eestis ei saa sedagi teha, nii kui palk tõuseb, tõusevad ka hinnad, inimestele rikkust kätte ei jää.

Koroonaajal on räägitud palju ettevõtjate toetamisest. Kui jätta kõrvale töötukassa palgatoetus – mis tinglikult oli ka ettevõtja toetamine –, siis mis töötajate heaks tehtud on?

Me teeme valitsusega väga tihedat koostööd. Näiteks tõuseb töötuskindlushüvitis 50 protsendilt 60 protsendile. Kui selle protsendi saamiseks ei jätku kindlustusstaaži, siis ka töötutoetus tõuseb. Nüüd on tulemas ka esimeste haiguspäevade toetamine. Mitte kõik valitsused pole nendele teemadele nii avatud olnud.

Eestis räägitakse seoses palkadega tihti ka palgavaesusest, palgalõhest – kuidas meil teie hinnangul nendega on?

Palgavaesusega läks vahepeal väga hästi, viis aastat järjest tõsteti miinimumpalka kümme protsenti, hakkas vähenema. Vahepeal on aga olnud tagasihoidlik tõus ja palgavaesus annab kohe rohkem tunda. Miinimumpalga kiirem tõus on Eesti mõistes vajalik meede.

Miks ei võiks meil siis olla nii, nagu tööandjad eelistavad, et tingimustes ja palgas lepivad kokku tööandja ja töötaja?

Praktika näitab, et see viib kahe asjani: tekivad liiga suured palgalõhed. Meestele makstakse rohkem kui naistele, eesti keelt kõnelevatele töötajatele rohkem kui vene keele kõnelejatele, alates 40. eluaastast hakkab palk langema, kuigi tehakse sama tööd. Selleni oleme selle ise küsimisega jõudnud.