Karjääripööre või karjääripöörasus, kui otsustad keskealisena jätta hea ameti, et alustada nullist?

Juuksurist juristiks, seejärel päästevaldkonnas tipptegijaks või ajakirjanikust medõeks otse koroonaepitsentrisse. See on vaid väike osa ameteid, millega tublid ja ettevõtlikud naised, Angela Randmets ja Maret Rannala, on oma elu jooksul kokku puutunud. Angela räägib, et üks tema õhtujuhist, näitlejast ja lavastajast hea tuttav ütles kord, et läks näitlemist õppima seepärast, et näitleja saab ühe elu asemel elada kümneid erinevaid elusid. Tänaseks teavad nii Angela kui Maret, et kas just kümneid, aga mõned erinevad elud õnnestub ühe elu jooksul ära elada ka neil, kes ei karda karjääripöördeid ja kel on kuraasi vastu võtta väljakutseid, mida elu neile peaaegu, et kandikul ette kannab.

Kui paar aastat tagasi ilmus Eesti Rakendusuuringute Keskuse CentAR ja rahandusministeeriumi tellitud uuring, kus hinnati eestlaste rahulolu oma tööga, selgus, et sellega ollakse aina vähem rahul ning kõige enam seatakse küsimärgi alla tehtava töö mõttekus. See on ühelt poolt kurb, kuid samas on rahulolematus edasiviiv jõud, kuigi kannapöörde tegemine nõuab parajalt julgust, julgust ka eksida ja põruda.

Angela teab näiteks nii julgusest kui eksimisest nii mõndagi. Alles kuu tagasi otsustas 48-aastane naine lõpetada ajakirjanikutöö Saaremaa päevalehes Meie Maa, et pühenduda täielikult meditsiinivaldkonnale, millele ta andis oma väikese sõrme aasta tagasi, kui asus õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kuressaare õpperühmas.

Õeõpinguteni jõudis Angela siiski tänu reporteritööle, sest sattus mitmel korral kirjutama uudislugusid sellest samast koolist, mis möödunud aastal Kuressaare haigla ruumides tegevust alustas. „Peale järjekordset inspireerivat vestlust Kuressaare haigla õendusjuhi Piret Sarjase ja TTK Saaremaa õppekoordinaatori Kaja Lempuga tekkis uitmõte proovida, kas saaksin üldse sellesse kooli ja sellele erialale sisse. Tõukejõuks ei olnud seejuures mitte lapsepõlveunistus õetööst või süvahuvi meditsiini vastu, vaid koju kätte tulev võimalus kõrghariduse omandamiseks,“ tõdeb Angela, kes lisab, et kui  lõpuks selgus, et ta oli pingelise konkursi tingimustes maandunud pingeras üsna väljapaistvale kohale, tundus juba piinlik mitte õppima minna.

Seda, et Angela võiks tulevikus õetööga ikkagi ka päriselt hakkama saada, mõistis ta lahkamist vaadates, kui huvi inimanatoomia vastu võitis iivelduse,  kuid lõplik selgus karjäärivaliku õigsuses saabus eriolukorra ajal Kuressaare haigla koroonaosakonnas põetajana töötades. Olukorra eskaleerumist pidi naine küll mõnda aega koduseinte vahelt karantiinis olles jälgima, kuid päev pärast 14-päevast isolatsiooni leidis Angela end sõna otseses mõttes keset tõelist sõda ja möllu nagu ta ise kirjeldab, sest tema äsjane praktikaosakond oli olude sunnil käigu pealt koroonaosakonnaks muutunud. „Kui kursuseõde küsis päev enne karantiini lõppu, et kas olen nõus võtma kaks 24-tunnist vahetust, olin ma ilma igasuguse kõhkluse ja kahtluseta nõus. Mul ei olnud ausalt öeldes enam aega ega võimalust ei kaalutleda ega kahetseda,“ räägib Angela. Nii sai kahest vahetusest lõpuks kaheksa ning kõige karmim aeg kevadisel koroonarindel saigi läbi. „Olen siiani siiralt tänulik, et võisin olla üks neist, kellele elu andis võimaluse olla sündmuste epitsentris ja mitte turvaliselt arvuti taga või patsiendina haiglavoodis. Seda kogemust ei vahetaks küll mitte millegi vastu!“

Ent vahetada diktofon stetoskoobi vastu pole Angela jaoks esimene omataoline kannapööre. Naise pere ja sõbrad, kes teda lähemalt tunnevad, on juba ilmselt harjunud, et ta aeg-ajalt ikka mõne järjekordse karjääripöörasusega hakkama saab. Tema CV-sse mahuvad töötamine kokana, nooremspetsialistina riigiametis, kinnisvarafirmas büroosekretärina, infotelefonis telefonistina, autofirmas sekretärina, restoranis samuti sekretäri, juhatuse assistendi, tootejuhi ja loovjuhina, reklaamkingitustega tegelevas ettevõttes juhatajana, erinevates ettevõtetes projektijuhi ja turundusjuhina ning apteegis tervise- ja ilutoodete konsultandina. Lisaks on Angela seotud olnud paari MTÜ-ga, kirjutanud näidendeid ja juhtinud üritusi. Tekib küsimus, kuidas kõik see mahub ühe naise sisse? Mahub ning nagu ta ise ütleb paneb just nullist alustamine silma särama ning puhub eluvaimu sisse.

Seetõttu ongi Angela inspiratsiooniallikaks ja eeskujuks teistele, ehk isegi neile, kes teda esiti ei mõista või tema valikuid heaks ei kiida. Angela ütleb, kui töörõõmu enam ei ole, on mõistlik – ja ka tervisele kasulik - leida uued väljakutsed, sellised, mis südame kiiremini põksuma panevad. „Enda näitel julgen öelda, et vahel on võimalik uus tööalane hingamine leida väga ootamatust valdkonnast,“ kinnitab ta ning märgib, et oma elus tehtud valikute puhul on ta võtnud kuulda pigem iseenda mõistuse ja/või südame häält. „Lõppude-lõpuks on see ju minu elu, minu valikud, võitlused ja võimalused, minu võidud, väsimised ja pettumused ning – mis seal salata – ka läbipõlemised,“ tõdeb Angela.

Ka Maret Rannala, kes on olnud nii juuksur, sekretär, jurist ja nüüd Päästeameti Põhja päästekeskuse ohutusjärelevalve büroo juht, julgustab inimesi mugavusest välja astuma, kui puudub  rahulolu sellega mida tehakse või janunetakse millegi suurema järele. „Julgustan inimesi, kes seisavad täna valikute ees või vastupidi tundub, et ei ole ühtegi valikut ning peas keerleb mõte mida edasi, kuidas edasi, end analüüsima, õppima ja avardama silmaringi, suhtlema ja palju rääkima, sest on palju ameteid ja rolle, mille tegelikust sisust ei ole meil aimugi,“ märgib Maret, kes julgustab inimesi ka ennast ise tööle pakkuma. „Isiklik kontakt loob usaldust ja see võib sageli avada mitmeid uksi,“ ütleb ta.

Foto: “Meie Maa” fotograaf Meriliis Metsamäe

Seda, kuidas enda pakkumine tööle võib avada uksi, teab Maret hästi omast kogemusest. Aastal 1998, kui naine alustas juuksuriõpinguid, pakkus ta end paar kuud hiljem juba õpipoisiks päris salongi - astus uksest sisse ja küsis kohta. „Teadsin, et selles salongis töötas väga hea juuksur, soome juurtega mees, kes oli pikki aastaid elanud ja töötanud juuksurina Ameerikas. Küsisin, kas ta oleks nõus nädalavahetuseti mind õpetama ning ta nõustus sellega,“ meenutab Maret, kes esialgu sai lihtsamaid töid nagu juuste pesemine ja kuivatamine. „Mõne aja pärast olin valmis juba iseseisvalt kliente teenindama ning oma järgmise töökoha sain täpselt samuti, astusin lihtsalt uksest sisse ja uurisin, kas neil oleks mulle tööd pakkuda,“ teatab Maret, kelle sõnul tulid hiljem head pakkumised ise tema juurde.

Juuksuri amet meeldis ja meeldib tänaseni talle väga, kuid siis saabus soov saada emaks. Sündisidki kaksikud – poiss ja tüdruk, kes täna on juba 15-aastased, arukad, mõistlikud, sportlikud noored. Lastega kodus olles hakkas aga peas küpsema mõte end täiendada. Huvi pakkus õigusteadus. „See tundus kõige õigem valik, sest see on abiks erinevate ametite juures, isegi siis kui oleksin jätkanud juuksurina. Mõtisklesin, et see annab oskuse ise oma asjad korda ajada ja ka ettevõtlusega alustamisel on need teadmised samuti väga vajalikud. Soovisin tagada endale teadmised ja oskused, et saada hakkama igas olukorras, mis elu minu teele peaks tooma,“ märgib Maret.

Õpingutega alustamise mõte tundus naisele siiski hirmutav. Tekkis küsimus, kuidas tulla toime nii pere, töö kui kooliga. Esiti tundus see nagu võimatu missioon. „Soov edasi pürgida ja tulla toime igas olukorras oli siiski tugevamaks hääleks minu peas ning kui lapsed olid pea kolmeaastased alustasin õigusteaduse õpinguid,“ meenutab julget otsust Maret, kes jätkas samal ajal osalise koormusega ka juuksuri tööd. „Töö tõi minu ellu uusi inimesi. Olin mõtetes avatud, et proovida elus ka teisi töid ning ühel päeval saingi pakkumise õigusbüroosse sekretäri ametikohale asumiseks. Võtsin pakkumise vastu, kuigi oli hirm. Ma ei osanud alguses ju isegi koopiamasinat kasutada,“ räägib naine. Tänu headele inimestele sai ka see aparaat selgeks, nagu kõik teisedki vajalikud tööga seotud oskused, mille järel pakuti Maretile juba juristi ametit. „Töö oli põnev ja peamiselt pankrotimenetlustega seotud, kuid olgugi, et mul polnud otsest soovi leida uut tööd, saatsin vahel mõne CV, võimalik, et uudishimust,“ ütleb ta.

Ühel heal päeval saigi Maret kõne Päästeametist, teda oodati vestlusele.  „Kandideerisin juristi ametikohale, käisin vestlusel ja pidin tegema kodutöö ning imekombel mind valitigi. Asusin tööle ja sattusin väga toredate inimeste keskele, kes mind toetasid, õpetasid ja arendasid,“ on Maret tänulik.

Karjäär Päästeametis on olnud aga tormiline, sest kolm aastat pärast juristi ametikohale kandideerimist usaldati Mareti kätesse terve õigusosakond. „Õigusosakonna juhataja roll arendas mind väga palju ning kasvatas soovi teha veel midagi põnevat ning 2018. aasta märtsist alates asusin juhtima Päästeameti Põhja päästekeskuse ohutusjärelevalve bürood. See oli valdkond millega ma varsemalt palju kokku ei puutunud ning see tegi asja põnevaks,“ räägib ta.

Maret ütleb, et on oma elus toimunud karjääripööretest peamiselt õppinud seda, et asjad, mis tunduvad eemalt keerulised ei ole seda tegelikult üldse, kui nendega tegelema hakata. Vooluga tuleb lihtsalt kaasa liikuda ning kõigega on võimalik hakkama saada. „Olen õppinud kuulama oma sisetunnet, kui sisetunne ütleb, et midagi on vaja elus muuta, siis tuleb seda teha,“ märgib Maret.

Kui sinul on soov teha oma elus karjääripööre aitab selles sind Töötukassa karjäärispetsialist ning tutvu oma võimalustega www.minukarjaar.ee