Kas tööandja tohib töötajate jälgimiseks paigaldada videokaameraid?

Video ei ole enam kättesaadav.

Töösuhetes on tööandja tugevam pool, kes kehtestab reegleid ja valib töökorralduseks sobivaid vahendeid. Kuigi tööandja kohustuseks tagada töötajatele ohutu töökeskkond ja sobivad tingimused tööülesannete täitmiseks, tuleb tal igal juhul arvestada ka isikuandmete kaitse põhimõtete ja reeglitega.

Tööandjal võib tekkida soov ja vajadus oma ruumides töötegemist kontrollida ning tehnoloogia pakub selleks häid lahendusi. «Kui tööandja otsustab tööruumides kasutada video või heli salvestusseadmeid, tuleb tal arvestada isikuandmete kaitse põhimõtetega, sest inimese kujutise ja hääle salvestamine tähendab tema isikuandmete töötlemist. See omakorda tähendab, et eelnevalt peab olema täpselt paigas, milleks salvestisi kasutatakse,» selgitas advokaadibüroo Hedman Partners isikuandmete kaitse ekspert Andres Ojaver.

1. Kaamerate kasutamisel tuleb valida kohane tehnoloogia

Tehnoloogia võimaldab kaamerate abil näotuvastust, helisalvestust, liikuvate kaamerate kasutamist, kõrge resolutsiooniga suurendamist jm tehnilist võimekust. Tööandja peab eelkõige selgeks mõtlema, mille tarbeks ta kaameraid soovib kasutada ja valima vastavalt sellele ka kohase tehnoloogia.

«Kui kaamerate kasutamisega soovitakse kaitsta tööandja vara või tagada töötajate ohutus, siis piisab ehk statsionaarsetest turvakaameratest, mida kaugjuhtida ei saa või koguni reaalajas pilti edastavast ja mittesalvestavast kaamerast,» tõi Ojaver näite.

2. Kaamerate kasutamise põhimõtted tuleb fikseerida kirjalikult ja töötajaid nendest kindlasti ka teavitada

Kui kaamera kasutamise eesmärgid on selged, tuleb need kirja panna töökorraldust reguleerivasse dokumenti ning töötajatele seda tutvustada. See tagab, et töötaja on teadlik tehnoloogia kasutamisest ning mõlemad pooled saavad eesmärkidest üheselt aru.

3. Alati pole põhjust isikuid tuvastada

Vahel on kaamerate kasutamise eesmärk üksnes statistiline analüütika – näiteks tootmishoonetes töötajate liikumistrajektooride analüüs, mis aitab tööruume paremini planeerida. Sellisel juhul ei ole tööandjal põhjust salvestada töötajaid äratuntavalt ja on mõistlik kasutada tehnoloogiat, mis võimaldab pildil olevad inimesed hägustada.

«Kui salvestada suudetakse anonüümselt, siis ei ole tegemist isikuandmetega ning tänu sellele saab vältida suurt hulka isikuandmete töötlemisele kehtivaid reegleid,» soovitas Ojaver.

4. Kaamerad tuleb tööruumides suunata vaid põhjendatud kohtadesse

Töötajatel peaks säilima puhkeala, kus on võimalik kaamerate vaateväljast lahkuda. Samuti ei ole aktsepteeritav tualett-, riietus- või pesemisruumide filmimine.

Kui eesmärgiks on näiteks sularaha seifi turvakaameraga valve, siis ei ole alati põhjendatud kogu ruumi jäädvustamine ning tuleks mõelda, kas sama eesmärki on võimalik saavutada ainult seifi jäädvustamisega.

5. Salvestiste kasutusala tagantjärele laiendamine ei ole lubatud

Turvakaamera ja töötaja töölepingu täitmise jälgimine kaameraga on kaks erinevat asja, rõhutas Andres Ojaver. «Ei ole aktsepteeritav, kui töökorralduse reeglites on juttu vaid turvalisuse ja ohutuse eesmärgil kaamerate kasutamisest, kuid tegelikkuses mõõdetakse nendega ka töötajate töökohal viibitud aega,» ütles Ojaver.

Sellised eesmärgid tuleb kehtestada ja teavitada neist töötajaid enne, kui vastava tegevusega algust tehakse. Töölepingulistes vaidlustes jääb vastasel korral suure tõenäosusega õigus töötajale.

6. Salvestisi tuleb säilitada minimaalselt ja turvaliselt

Sageli võetakse kaamerad kasutusele nii, et salvestiste säilitusajad tulenevad kasutusele võetud tarkvara vaikimisi seadetest. See ei pruugi aga sobida sõnastatud eesmärkidega. Mõistlik on seadistada salvestiste säilitamise aeg põhimõttel, et eesmärke on võimalik täita, kuna kauem hoidmine on liigne risk.

«Turvakaamerate puhul võiks kaaluda ühe kuu pikkust tähtaega. Selle ajaga tulevad suure tõenäosusega turvalisust puudutavad vahejuhtumid ilmsiks ning seejärel on juhtumiga seotud väljavõtet võimalik pikemalt säilitada, kuna tegemist on tõendiga vaidluste lahendamiseks,» soovitas Ojaver.

7. Salvestistele juurdepääs peab olema läbimõeldud ja põhjendatud

Kindlasti peab olema paika pandud põhimõte, kes ja millistes olukordades salvestistega tutvub. Uudishimu ei ole põhjendus ja võib lõppeda töötaja nõuetega tööandja vastu.

Juurdepääs võiks olla võimalikult vähestel või käia ainult ühe isiku kaudu, kes peab fikseerima ka põhjenduse.

8. Salvestistel olevatel isikutel on õigus küsida enda kohta käivaid andmeid

Kogu salvestusperioodi vältel on salvestistel olevatel isikutel õigus küsida enda kohta käivaid andmeid. Kui töötajad, aga näiteks ka poekülastajad on jäädvustatud äratuntavalt, on neil õigus tutvuda nende osadega salvestistest, kus nad on jäädvustatud. Tööandjal tuleb arvestada, et mida pikem on salvestusperiood, seda suurem on koormus sellistele päringutele vastamisel.