Varblane kirjutab, et riigi tasandil kiputakse end võrdlema eelkõige naabritega. Kui Põhjamaad on enamasti kättesaamatud, siis pöörduvad pilgud Läti ja Leedu poole – enamasti eeldades, et Eestil läheb pisut paremini.
Kevadel alanud koroonakriis, ja tegelikult juba ka paar eelnevat aastat, on aga näidanud, et Läti ja Leedu on suutnud mitmetes valdkondades Eestist paremini hakkama saada. Samuti on kriis toonud esile, et tihedalt lõimunud majanduste ja ühiskondadega Baltimaade jaoks on kiireks taastumiseks hädavajalik tugev omavaheline koostöö ja ühised otsused.
Kolm Balti riiki sisenesid kriisi erinevates positsioonides. Lätis hakkas majanduskasv aeglustuma juba 2019. aasta keskel, Eestis algas langustrend pärast erandlikult tugevat 2019. aasta kolmandat kvartalit. Leedus seevastu püsis majanduskasv stabiilselt tugev kuni viiruskriisi alguseni. Kuivõrd aasta esimestel kuudel kasvas Leedu majandus jõudsasti, polnud karantiinis oldud ajal sedavõrd suurt mõju – erinevalt teistest riikidest jätkus Leedus majanduskasv ka esimeses kvartalis.
Leedu fenomeni üheks põhjuseks on Eesti ja Lätiga võrreldes väiksem turismisektori osatähtsus, mis teatavasti on piirangutest kõige enam mõjutatud. Aga Leedus on ka tugev eksportiv tööstussektor, näiteks toidu- ja mööblitööstus, mis on suutnud kriisis tagada stabiilsuse. Seda ilmestab, et aasta esimeses kvartalis langes kogueksport Leedus aastatagusega võrreldes vaid 0,2 protsenti.
Leedu ekspordiedu ei ole juhuslik. Leedu on juba aastaid väga tugevalt investeerinud tööstuse digitaliseerimisse ja tekitanud selleks eeltingimusi – näiteks loodud on hästi arenenud sidetehnoloogia infrastruktuur ning seda ajakohastatakse pidevalt, et tagada kiire interneti kättesaadavus ka maapiirkondades. Läbi on mõeldud, millist tööstust soovitakse tulevikus näha ning paika pandud sammud selle saavutamiseks.