/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)
/nginx/o/2020/05/01/13080120t1h2187.jpg)
Swedbanki peaökonomisti Tõnu Mertsina hinnangul halveneb riigirahandus seisu, mida me seni veel näinud ei ole.
Swedbank: riigirahandus halveneb ennenägematult halba seisu (3)
Mertsina sõnul suureneb praeguse prognoosi järgi Eesti riigieelarve puudujääk tänavu ligi kümnendikuni sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ning riigi poolt laenatud raha koos võlakirjaemissioonidega tõstavad järsult riigivõlga.
«Praktiliselt kõik riigid on majanduse päästmiseks suuri summasid välja käinud ja veel käimas, mis viib riigieelarved sügavasse puudujääki ja kasvatab võlga. Nii ka Eestis,» kirjutas Mertsina pressiteates.
Peaökonomist täpsustas, et eesolevatel aastatel hakkab riigieelarve puudujäägi vähendamine valitsussektori kulutusi piirama – isegi siis, kui laenurahaga eelarvepuudujääki kompenseeritakse.
«Kõikide jooksvate kulude katteks riigivõlga suurendada ei ole aga mõistlik. Suurem osa riigieelarvest on varasemad kokkulepped ja kohustused ning paindlikum osa, mille rahastamist saab kiiremini muuta, on proportsioonis väiksem. Seetõttu on valitsusel kriisist väljumise juures oluline teha tarku valikuid,» ütles Mertsina ning lisas, et riigipoolne abi peaks ergutama ettevõtteid kulutama raha oma konkurentsivõime tõstmiseks, mitte seda säästma.
Mertsina ütles, et siiani on riigi abipakett olnud laiapõhjaline ning see on aidanud ära hoida halvimat, kuid ainult riigi toel konkurentsivõimelist majandust ei arenda.
«Viletsa ärimudeli, nõrga konkurentsivõime ja halva juhtimisega ettevõtete päästmine oleks karuteene nende ettevõtete suhtes, mis on investeerinud oma toodete ja teenuste arendamisse, äritegevuse efektiivsemaks muutmisse ning mis võiksid Eesti majanduse pikemas vaates tugevamaks muuta,» täpsustas peaökonomist.
Mertsina selgitas, et kui võtta aluseks lisandväärtuse osakaal ettevõtete käibes – SKT arvestuses ja toodangus – ja kui jätta välja avalik sektor, siis on suurima lisandväärtuse osakaaluga tegevusalad teenuste sektoris, eelkõige kinnisvarategevus, finantssektor, ITK ning haldus- ja abitegevused, aga kui võtta arvesse ka tegevusalade suurus, siis on nendeks kinnisvarategevus ja kaubandus.
«Töötleva tööstuse, mis on meie peamine kaupu eksportiv tegevusala, lisandväärtuse osakaal käibes on suuremate, tootmissisenditele minevate, kulude tõttu aga kõige väiksem. Samas peaks üheks prioriteediks olema just eksportivate ettevõtete toetamine. Arenguseire Keskuse tellitud uurimuse järgi ekspordivad 29 protsenti Eesti ettevõtetest otse ja 80 protsenti on kuni kahe tehingupartneri kaugusel ekspordist,» sõnas Mertsina.
Ta täpsustas, et mida lähemal on ettevõte eksportimisele, seda kõrgem on tootlikkus, seega sisemaisele lõpptarbijale lähemal paiknevate ettevõtete tootlikkus on aga väiksem.
«Samuti on laiapõhjalise kliendibaasi ja väärtusahelaga ettevõtete tootlikkus üldjuhul kõrgem. Prioriteetide seadmisel tuleks arvestada seda, kui suur on konkreetse ettevõttega seotud kodumaine väärtusahel,» lisas peaökonomist.
Mertsina sõnul vajab Eesti majandus konkurentsivõime tõstmiseks suuremaid investeeringuid ettevõtete automatiseerimisse ja digitaliseerimisse ning töötajate kvalifikatsiooni tõstmisse, kuid samas pakuvad üha suuremaid kasvuvõimalusi investeeringud puhtasse energiasse ning muudesse keskkonda ja kliimat säästvatesse tegevustesse.
«Swedbanki sel aastal läbiviidud tööstusuuringu järgi on töötleva tööstuse tootmisprotsessidest automatiseeritud keskmiselt 36 protsenti ja digitaliseeritud 35 protsenti, kusjuures mõlema näitaja juures on see suurim puidutööstuses,» täpsustas ta.
Mertsina nentis, et Euroopa Komisjoni koostatud digitaalse majanduse ja ühiskonna indeksi DESI 2020 järgi on Eesti ettevõtted digitehnoloogia kasutamisel aga allpool Euroopa Liidu keskmist, alles 14. kohal – Leedu on meist eespool, Läti tagapool.
«Samas on meie ettevõtted viimase nelja aastaga investeerinud üha rohkem efektiivsusesse. Suurenenud on masinate ja seadmete, teadus- ja arendustegevuse ning arvutisüsteemide osakaal nende investeeringutes,» ütles peaökonimist ning täpsustas, et sageli on tegemist kallite investeeringutega, millega ettevõtted ohverdavad osa oma aastasest kasumist, kuid millelt oodatakse pikemas vaates suuremat tulu.
Mertsina rõhutas, et kriisijärgses majanduses saavad eelise need ettevõtted, mis on tehnoloogiliselt paremini arenenud.
«Rahvusvahelise konsultatsioonifirma McKinsey uuringus osalevatest ettevõtetest 70 protsendi arvates tuleks praegusest kriisist taastudes seada prioriteedid maakera kliima teemadele,» ütles ta ning tõi välja, et Eesti on paraku Põhja- ja Baltimaade regioonis kõige viimane ÜRO keskkonna alaste eesmärkide täitmisel – säästva ja vähese süsihappegaasiheitega majandusearengu stimuleerimine tähendab aga rohkem uusi (rohe)investeeringuid, mis loob täiendavat lisandväärtust ja uusi töökohti.
Peaökonomist nentis, et paraku ei saa kõiki valikuid teha ainult konkreetse ettevõtte või tegevusala efektiivsuse põhjal ning vaadata tuleb laiemat pilti ehk mõju kogumajandusele.
«Näiteks, kriisis väga tugevasti kannatada saanud majutuse panus SKT kasvu on viimastel aastatel olnud nullilähedane. Majutuses ja toitlustuses loodud lisandväärtuse osakaal käibes on alla tegevusalade keskmist ning selle tootlikkus on madal. Samas on majutus vaid osa kogu turismisektorist, mis moodustab Eesti majandusest hinnanguliselt ligi 8 protsenti,» tõi Mertsina välja.
Peaökonomist selgitas, et turism mõjutab majutuse ja toitlustamise kõrval tugevamini veel õhu- ja veetransporti ning reisibüroosid ja reisikorraldajaid – seega on Eestisse jõudnud välisturistide, Eesti siseturismis kasutatavate teenuste aga ka Eesti elanike välisriikidesse reisimise mõju meie majandusele oluline.
«Koroonakriisi järgne majandus sõltub paljuski sellest, milliseid valikuid valitsus teeb. Ainuüksi nõudluse, eriti aga välisnõudluse, paranemisele lootmisest on vähe,» rõhutas Mertsina.