Tõnis Oja: pangandus vajab konkurentsi

Tõnis Oja. Foto: Liis Treimann.

Eelmisel nädalal selgus üllatav tõsiasi, et ehkki meie riigi rahandusolukorda peetakse vaata et eurotsooni parimaks, on Eesti ettevõtetele antavate uute laenude intress on kõrgem kui enamikus eurotsooni riikides, isegi Kreekas. Seevastu on hoiuseintressid ühed madalamad.

Kui vaatame finantssektorit laiemalt, näeme tarbijate ja klientide jaoks ebameeldivaid tendentse mujalgi. Fondiinvestorite jaoks oli eelmine aasta lausa katastroofiline. Positiivset tootlust ei suutnud investoritele tuua mitte ükski avatud investeerimisfond ega ka kolmanda samba pensionifondid. Halvematel juhtudel põletasid fondid kuni poole investorite varast.

Teise samba fondiinvestoritel läks veidi paremini – peaaegu kõikide võlakirjafondide tootlus oli positiivne, aga inflatsioonile jäädi siiski tublisti alla.

Meie finantssektori suurimaks probleemiks on liigne kontsentreerumine ehk konkurentsi sisuline puudumine. Finantsinspektsiooni andmetel kulub kolmele suuremale pangale (Swedbank, SEB, Nordea panga Eesti filiaal) 81 protsenti kohalikust laenuturust, eraisikute laenuturust koguni 84 protsenti ja hoiuste turust 83 protsenti.

Peaaegu sama suur kontsentreeritus on ka fondide turul. Kolm suuremat fondivalitsejat hõlmavad sellest 76 protsenti, teise samba pensionifondide turust on kolme suurema käes 83 ja kolmanda samba pensionifondide turust on kaks suuremat tegijat hõivanud koguni 89 protsenti.

Kui mõni erand välja arvata, on kohalike investeerimisfondide strateegiad üsna sarnased, keskendudes peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopa turgudele. Pangad ise põhjendavad oma orienteeritust lähipiirkonnale sellega, et nendesse piirkondadesse investeerides on nende konkurentsivõime tugevam. Klientidele on aga sellest abi vähe. Eelmine aasta oli näiteks USA aktsiaturgudele üsna hea, aga kohalikud varahaldusfirmad ühtegi USA fondi ei paku.

Suure kontsentratsiooni tõttu on pangad muutunud üsna mugavaks, rääkides peamiselt olemasolevate klientide hoidmisest ja efektiivsusest, aga mitte vajadusest näiteks turuosa suurendada. Erandiks on Sampo pank, kelle juht Aivar Rehe vähemalt räägib vajadusest suurema konkurentsi järele.

Tegude poolest on konkreetsem LHV pank, kes teeb agressiivset turundust teise samba pensionifondidele ja pakub konkurentidest kõrgemaid hoiuseintresse. Paraku on LHV suurtele pankadele tõsise konkurentsi pakkumiseks veel liiga väike.