Avalik pöördumine valitsusele: peatage õlitehase ehitamine

Enefit280 õlitehas Auveres. Eesti Energia plaanib samasuguse ehitamist 2024. aastaks. Foto: Peeter Langovits

Eesti loomeinimesed ja avaliku elu tegelased pöördusid valitsuse poole palvega peatada Eesti Energia uue, ligi 300 miljoni eurose õlitehase ehitus. Postimees avaldab pöördumise täismahus.

Avalik kiri õlitehase ehitamise peatamiseks

Eesti elanike tuleviku ja terve elukeskkonna nimel pöördume Eesti Vabariigi valitsuse poole palvega peatada uue Enefit280 õlitehase ehitusluba ja riigipoolne toetus selle ehitamisele.

Näeme Eesti tulevikku teadmistepõhise ökoriigina, kus kaasaegsed tehnoloogiad ja innovaatilised lahendused toetavad tervislikku, jätkusuutlikku ja liigirohket elukeskkonda. Tahame hoida meile paljuski loomupärast loodust hindavat eluviisi. Soovime, et kõigile Eesti elanikele oleks tagatud puhas vesi, puhas õhk ja puhas maa.

Seetõttu ootame, et riik toetaks ja arendaks lahendusi, mis võimaldaksid kindlustada järeltulevatele põlvedele elamisväärse keskkonna ning riigina saavutada süsinikuneutraalsuse – see tähendab, et meie kollektiivne kasvuhoonegaaside tootmine ei ületaks süsiniku sidumist, mida põhiliselt teevad meie metsad ja sood.

Tulles ühest kriisist välja, seisame silmitsi teise, märksa eksistentsiaalsema kriisiga. Kliimamuutus mõjutab juba praegu kogu maailma ekstreemsete ilmastikuoludega. Näeme selgelt, et Eesti ei ole nendest mõjudest puutumata. Milliseid investeeringuid me sellises olukorras teeme? Senised rahvusvahelised kliima- ja keskkonnaalased kokkulepped näitavad selgelt suunda, kuhu maailm liigub.

Eriolukorra varjus võttis valitsus 27. märtsil vastu otsuse toetada uue õlitehase ehitust 125 miljoni euroga. Investeering, millega paralleelselt arutatakse ka uue eelrafineerimistehase rajamise plaane, panustab jätkuvalt Eesti põlevkivitööstusesse, mis on niigi muutnud meid Euroopas üheks kõige kõrgema süsinikuemissiooniga riigiks elaniku kohta.

Seega on investeering otseses vastuolus Euroopa Liidu kliimakaitse strateegiaga, olgugi et peaminister Jüri Ratas on avalikult lubanud investeeringuid kliimamuutuse pidurdamiseks. Uue õlitehase rajamisega rikutakse põhiseaduse paragrahvi 5, mille kohaselt Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Õlitehase rajamine on vastuolus säästva arengu eesmärkide ja Pariisi kliimaleppega võetud kohustustega, tekitades paratamatult küsimuse, milleks investeerida eilsesse päeva.

Õlitehase näol on tegemist maksumaksja raha investeerimisega pikaks ajaks väga riskantsesse projekti. Nafta hind võib lühiajaliselt olla väga heitlik, mida ilmestas hästi ka järsk toornafta hinna langus koroonakriisi ajal. Põlevkivist õli tootmine ei pruugi olla ka pikas perspektiivis majanduslikult tasuv. Ühest küljest muutub põlevkivi kaevandamine Eesti palgataseme tõusu ja järjest keerulisematest leiukohtadest kaevandamise tõttu kallimaks. Teisalt valitseb suur määramatus fossiilsete kütuste tootmise tulevase maksustamise osas, mis ei sõltu tingimata meist. Elektri tootmine põlevkivist on juba kaotanud konkurentsivõime süsinikuheitme kaubanduse tingimustes. Sama võib juhtuda ka põlevkiviõliga.

Lisaks ei ole siiani tõestatud, et uus põlevkiviõlitehas ei kahjusta idavirumaalaste elukeskkonda. Pigem võib arvata, et uue tehase rajamine sarnaselt kogu põlevkivitööstuse sektoriga pidurdab piirkonna sotsiaalset ja majanduslikku arengut, süvendab looduskeskkonna hävimist ja Ida-Virumaa elanike õhu ja vee kvaliteedi halvenemist (sellest annavad tunnistust Tervise Arengu Instituudi, Praxise jt. läbi viidud põlevkivisektori tervisemõjude korduvad uuringud).

Teame, et juba praegu on Ida-Virumaa elanike tervis halvem kui Eestis keskmiselt. Ida-Virumaa kahtlemata vajab uusi investeeringuid ja töökohti, kuid mitte selliseid, mis panustavad põlevkivitööstusse, mis moodustab suure osa Eesti kasvuhoonegaaside heitest ning pole eelkirjeldatud põhjustel jätkusuutlik ega majanduslikult põhjendatud. Eesti vajab investeeringuid põlevkivitööstuses töötavate inimeste ümberõppeks ja uute töökohtade loomiseks mittefossiilsetel kütustel põhinevas energeetikas või muus jätkusuutlikus valdkonnas.

Valitsuse ülesanne on töötada välja strateegia, kuidas piirkonna elu fossiilkütustest järk-järgult loobudes õiglaselt  ümber kujundada: kõnealust 125 miljonit eurot võiks kasutada just selleks. Nii nagu koroonakriisi lahendamiseks kutsuti kokku ekspertide komisjon, tuleb ekspertide kompetentsi kasutada siingi, et leida olukorrale optimaalne lahendus.

ÜRO kliimapaneeli raporti järgi tuleb maailma majanduse toimimist vältimatult muuta, et ära hoida kliimamuutuse katastroofilisi tagajärgi. Seisame oluliste otsuste lävel, millest sõltub inimelu võimalikkus juba mõne kümnendi pärast. Riigikantselei poolt 2019. aastal tellitud Stockholmi Keskkonnainstituudi uuringus tõdetakse, et «mida kaugemale lükata strateegiliselt olulised otsused ning meetmete rakendamisega alustamine, seda keerukamaks ja kallimaks kliimaneutraalsuse eesmärgi ja üldse kasvuhoonegaaside (KHG) heite ulatusliku vähendamise saavutamine kujuneb».

Koroonakriisi üks õppetunde on olnud, et mistahes kriisi poolt peale sunnitud kiired muudatused mõjutavad väga paljude inimeste elu väga rängalt. Selle asemel, et süvendada järgmise kriisi tõsidust, peaksime tegema kõik, et kriisi ära hoida. On selge, et vajalike struktuursete muutuste läbiviimine pole lihtne. Just seepärast nõuamegi tungivalt, et Eesti Vabariigi Valitsus järgiks oma tegudes rahvusvahelisi kokkuleppeid ning suhtuks meie ja tulevaste põlvkondade elukeskkonda vastutustundlikult. Soovime, et Eesti liiguks kiiresti edasi suunas, mis muudaks ta oma innovaatiliste lahenduste ja tasakaalustatud keskkonnapoliitikaga eeskujuks kogu maailmale. Õlitehase rajamise lühinägelikust plaanist loobumisega on valitsusel võimalik näidata oma vastutust siinse elukeskkonna tuleviku suhtes. Meie aeg vältida kõige katastroofilisemat stsenaariumi hakkab otsa saama.

Alla kirjutanud:

Laura Kuusk, Terje Toomistu, Maarja Kangro, Hasso Krull, Kiwa, Piret Karro, Minna Hint, Liis Jõhvik, Margus Vihalem, Anne Kull, Siim Preiman, Margit Säde, Pire Sova, Ene-Liis Semper, Sigrid Viir, Jaanus Samma, Marika Agu, Piret Räni, Ivo Upan, Mihkel Kunnus, Anneli Palo, Roman Fokin (P.I.Filimonov), Olga Temnikova, Kristjan Mändmaa, Gea Kangilaski, Jaan Tootsen, Daniele Monticelli, Priit Tender, Heli Piisang, Aet Annist, Kajar Pruul, Rein Kuresoo, Kristel Vilbaste, Kirke Kangro, Kaspar Kurve, Rein Raud, Marika Alver, Jüri Kolk, Anastassia Tuuder, Camille Laurelli, Marek Tamm, Katarina Meister, Nika Kalantar, Merle Tank, Maris Jõgeva, Tanel Rander, Maiu Lauring, Martin A. Noorkõiv, Kadri-Ann Sumera, Peeter Laurits, Margus Ott, Aleksander Laane, Indrek Vainu, Anna Vainu, Kadri Aavik, Jaan Tätte (juunior), Reet Varblane, Marge Monko, Lisette Kampus, Aveliina Helm, Marko Kaasik, Maria Kapajeva, Madis Ligema, Anneli Kuusk, Laura Põld, Katrin Hallas, Kristel Habakukk, Teele Pehk, Indrek Koff, Johannes Säre, Jürgen Rooste,  Grete Arro, Maris Hellrand, Darja Popolitova, Indrek Köster, Berk Vaher, Tatjana Kozlova-Johannes, Marta Vaarik, Aro Velmet, Francisco Martínez, Corina L. Apostol, Indrek Mesikepp, Jaan Kangilaski, Henri Hütt, Märt-Matis Lill, Elin Sütiste, Eva-Maria Sumera, Kairi Niinepuu-Mark, Risto Bakhoff, Kaili Preismann, Helena Tulve.