/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2018/06/13/7897777t1h74c3.jpg)
Eesti mereteadlased osalevad kolmes suvel käivituvas rahvusvahelises mikroplasti uurimisprojektis, millega loodetakse saada suuremat selgust mikroplasti allikatest, levikust ja mõjust merekeskkonnas.
Eesti teadlased osalevad rahvusvahelises mereprügiuuringus
Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna nõuniku Eda Andresmaa sõnul on mereprügi ja plast meres täna küll suure tähelepanu all, ometi on paljud küsimused ikka veel vastuseta.
«Senini on selgusetu, kuidas toimub makroplasti lagunemine mikro- ja nanoosakesteks, kuhu see meie meres liigub ning kuidas mikro- ja nanoplast mereelustikku mõjutab. Kuidas üldse mõõta mikroplasti sisaldust meres? Milline on mikro- või nanoplasti toksiline mõju mereelustikule ja mis plastiga meres tegelikult toimub,» ütles ta.
Sel suvel käivituvad rahvusvahelised uurimisprojektid asuvadki TTÜ Meresüsteemide instituudi ja TÜ Eesti Mereinstituudi teadlaste osalusel neile küsimustele vastuseid otsima. Arendatakse ka mikro- ja nanoplasti seire- ja analüüsimetoodikaid ning luuakse hindamismudeleid, mille abil saab olukorrast ja plasti mõjust merele selgema ülevaate. Nii saab edaspidi paremini prognoosida nn tulipunkte, kuhu mikroplast merekeskkonnas koondub. Ka uuringuid ja seiretegevusi saaks selle teadmise abil tõhusamalt korraldada.
Andresmaa sõnul oleks Eestil üksinda sellisel tasemel mere mikroplasti uuringuid korraldada ülikeerukas ning tehniliselt ja rahaliselt ilmselt ka võimatu, kuid tänu JPI Oceansi korraldatavatele projektikonkurssidele pääsevad aga Eesti teadlased ligi rahvusvahelisele know-how'le ja osalevad olulise keskkonnaprobleemi lahenduste väljatöötamises.
Eestis mere mikroprügi uuringutes kõige pikemaajalisema kogemusega TTÜ Meresüsteemide instituudi juhtivteaduri Inga Lipsu sõnul tulebki selliste teemadega tegeleda teadlaste rahvusvahelises koostöös, et saadud tulemused oleksid ka omavahel võrreldavad. «Just nii saab kokku leppida efektiivsetes seiremeetodites. Samuti saab selgemaks, mis plastiga meres toimub – kuidas see edasi levib, degradeerub ja kuhu akumuleerub, arvestades merede ja ookeanide looduslikke eripärasid. Plastiosakeste levikumustritele ei ole me siiani Läänemeres veel tähelepanu pööranud. On tehtud küll oletusi, aga uuringuid seni läbi viidud pole,» selgitas Lips.
Projektid kestavad 36 kuud, seega on lõpptulemusi oodata 2023. aasta kevadel. Eesti teadlaste osalemist nendes projektides toetavad keskkonnaministeerium ja Eesti Teadusagentuur kogusummas 300 000 eurot.
Mikroplastiks peetakse merevees hõljuvaid plastiosakesi, mis on väiksemad kui viis millimeetrit. Üle 90 protsendi kogu merest leitavast plastist ongi mikroosakestena ehk väiksemana kui viis millimeetrit. Kõige enam leiab merest polüetüleeni, polüpropüleeni, polüvinüülkloriidi, polüuretaani ja polüetüleen tereftalaati. Plastiühendite ohtlikkus ei seisne mitte ainult osakestes endis, vaid ka selles, mis nende osakeste seest välja tuleb. Nimelt sisaldavad plastiühendid ka teisi kemikaale, nagu värvaineid, plastilisust suurendavaid ühendeid, antioksüdante, tuleleeki summutavaid ühendeid, mis näiteks allaneelatuna mõjutavad vee-elustikku.