Raul Puusepp: aeg on kaubanduskeskused jälle avada

Tallinna Kaubamaja Grupi juht Raul Puusepp. Foto: Jaanus Lensment

Iga päev amputeerib Eesti riik enda küljest lahti kümneid ettevõtteid koos tuhandete töötajatega, leiab Tallinna Kaubamaja juht Raul Puusepp.

Avaldame Puusepa pöördumise täismahus:

Kolm ja pool nädalat tagasi, 27. märtsil kirjutasin pahameelega, et valitsuse korraldused ning otsused eriolukorra ohjamisel ei ole olnud piisavalt jõulised ja selged. Situatsioon oli tõsine, kaubanduskeskused suleti, samas jäi sügavalt arusaamatuks, miks mitte kõik kauplused ja teenindusasutused. Kutsusin toona üles kõiki kaupmehi vastutustundlikkusele ja tarkusele, et anda oma panus olukorra kiireks lahenduseks.

Arvan endiselt, et tookordne kohene jõulisem teenindusasutuste ja kaupluste sulgemiskorraldus ja 2+2 piirangu kehtestamine (mida tehti alles nädalapäevad hiljem) oleks olnud õigem, efektiivsem ja lõppkokkuvõttes oluliselt odavam lahendus. Tunnistan, et praegu, nädalaid hiljem saan ma veelgi vähem aru, mis on otsustajate suur plaan.

Žgutt võib teatud olukorras päästa elu ja olla hädavajalik, et patsiendil verevoolu peatada. Ei pea aga omama meditsiinilist haridust mõistmaks, et siis tuleks see ka korralikult sulgeda. Samuti seda, et žgutti liialt kaua peal hoides tuleb jäse paratamatult amputeerida. Just see meie kõigi silme all praegu juhtub. Iga päev amputeerib Eesti riik enda küljest lahti kümneid ettevõtteid koos tuhandete töötajatega.

Piirangud, mis pidid meid kõiki aitama, osutuvad arusaamatult pehmete reeglite tõttu liiga pikaks venides majanduslikuks hukatuseks. Iga päevaga tiksub paraku hukatust juurde. Võime ja tahame kõik kodus püsida, kui sellel on arusaadav põhjus. Kui aga lahendus venib, plaanid tulevikuks on hägused või olematud, siis toob iga järgmine piirangupäev inimestele rohkem küsimusi kui vastuseid ning tekib õigustatult ka tüdimus. Sama küsimus tekib ka ettevõtluses: miks ja kaua veel?

Erinevad spetsialistid on andnud oma hinnanguid, mille läbivaks jooneks on fakt, et viirus ei kao ja meil tuleb õppida sellega elama. Uute nakatunumiste arv langeb, kardetud meditsiinikatastroofi ei ole õnneks toimunud, haiglad on saanud oma tööga muljetavaldavalt hästi hakkama. Täna vajame selle pinnalt tehtud kiiret, julget ja selget sõnumit, mis saab meie majandusest. Iga venitatud päev tähendab sügavamat langust ja pikemat taastumist.

On päris selge, et piirangute leevendamine ei too üheski sektoris kiiret pööret paremuse suunas. Turiste ei ole ega tule niipea. Inimesed on praegu veel ettevaatlikumad ja ei torma tagasi poodidesse, spordiklubidesse, restoranidesse, spaadesse. Maksulaekumine pidurdub isegi kiirete majanduse taaskäivitamise otsuste puhul, rääkimata lahenduste venimisest. Koormus Töötukassa ressurssidele kasvab, koondatuid tuleb suve jooksul juurde tuhandeid.

Tagasitulek saab olema vaevaline, aga mida kaugemale selle esimene päev nihkub, seda vaevalisem saab olema riigi ja ühiskonnana august välja ronimine. Homme on üles ronijaid alles natuke vähem kui täna. Ülehomme veel veidi vähem kui homme.

Eduka äri aluseks on paindlikkus ja kiire kohanemisvõime olukorraga. Tahaks loota, et sama kehtib ka riigi juhtimises. Võtmata voli rääkida kõikide kaupmeeste või rohkem kui üle 70 000 kaubandustöötaja nimel, samas  teades et ma ei ole nende mõtetega kaugeltki üksi, julgen teha kolm soovitust.

1. Erinevad analüüsid on üheselt kinnitanud, et kaubanduskeskuste sulgemine avaldas minimaalset mõju inimeste liikumisele, olles praktiliselt olematu võrreldes kaks nädalat varem toimunud koolide sulgemisega. Otsus, et valdavalt lõpetavad õpilased õppeaasta distantsõppel, on juba tehtud. Toetudes liikumisuuringutele ei tooks kaubanduskeskuste avamine kaasa massilist muutust inimeste liikumises. Kaubanduskeskused ei ole täna kohad, kus niisama aega veeta – usun, et inimesed mõistavad seda ja kui keegi ka arvab teisiti, siis saab poepidaja seda turvakaameratega kaetud alal kerge vaevaga reguleerida. Lisaks kehtivad kaubanduskeskustele juhised ventilatsiooni ja desovahendite olemasolu kohta, samuti piirangud, kui palju inimesi võib korraga ruutmeetril viibida. Need juhised on arusaadavad ja mõistetavad. Millist erilist ohtu kujutavad endast kaubanduskeskuste ventileeritud, suured ja avarad üldalad, kui eraldiseisvate kauplustega valitsejate arvates muresid pole? Kui aga on tõesti veel juhiseid, mis aitavad viiruse levikut minimeerida – olgu see maskide kandmine, üldaladelt istepinkide ära korjamine või midagi muud, siis mis takistab neid välja töötamast ja kehtestamast. Julgen väita, et nende täitmist ettevõtjad jälgivad. Soovitan, et riigil oleks rohkem usaldust äriettevõtjate vastu.
2. Äriettevõttel, olgu see üritusekorraldaja, poepidaja või restoran, on vaja teha plaane, kuidas päästa oma äri ja tagada sissetulek töötajatele. On vaja selgust, milline on riigi ajaline stsenaarium majanduse taasavamiseks. Soovitan mitte lasta ettevõtjatel enam ühtegi päeva teadmatuses oodata, asuda plaani pidamise asemel otsustama ja tegutsema ning anda ettevõtjatele võimalus elus püsida.
3. Milline saab olema kriisijärgne majanduskeskkond Eestis? Kuidas ja milliste meetmetega toetab riik erinevaid sektoreid kriisist väljumisel? Milline on suur plaan majanduse ülesehitamiseks ja millised on riigi ettevaatusabinõud tulevikuks, et järgmise pandeemia alguses oleksime paremini valmis ja oskaksime ennetada tänaseid probleeme? Soovitan valitsusel nendele küsimustele vastuseid leida juba täna.