/nginx/o/2020/04/15/13056097t1h715f.jpg)
Kuni Kalaranna kvartali ehitustöödelt välja kaevatud paarisaja aasta vanune vrakk Lennusadamas lõplikku uputamiskohta pukseerimiseks sobivamat ilma ootab, vaidlevad merearheoloogid vraki tähtsuse ja edasise saatuse üle.
Märtsis Kalaranna kvartali ehitusel maa seest avastatud paarisaja aasta vanused puitlaeva jäänused teisaldati ehitusplatsilt ning lasti Lennusadamas merre. «Laev on meie juures varjus, asub Valvase vööris,» kinnitas meremuuseumi kommunikatsioonijuht Õnne Mets.
Aluse trasportimistöid juhatav Kaido Peremees Tuukritööde OÜ-st ütles, et hetkel oodatakse vraki lõplikku asukohta pukseerimiseks paremat ilma. Vrakk on kavas uputada Naissaare lähedal asuvale vrakkide hoiualale.
Umbes 20 meetri pikkusest vraki kerest laevaga samast ajast pärit arheoloogilisi leide ei tuvastatud. Vrakki ehitusplatsil puhastamas, dokumenteerimas ja uurimas käinud arheoloog Rivo Bernotas hindas, et laev võib olla pärit 18. sajandist. Tema sõnul pärines suurem osa laeva vrakist välja puhastatud täitest hoopis 20. sajandi algusest, mis annab põhjust arvata, et laev on koos mereäärse pinnase täitmisega praegusesse asukohta veetud aastaid pärast tema hülgamist. Puiduproovide dateeringud pole veel saabunud, kuid Bernotas kinnitas, et kõik vajalikud andmed vraki edasiseks uurimiseks on digitaalselt olemas. «Meie teeme oma tööd. Kõik mõõtmised, fotod, laserskaneerimine ja 3D mudel said leiukohas tehtud ja materjaliproovid võetud, sellest edasiseks uurimiseks piisab. Muidugi on selline uurimine virtuaalne ja võib öelda, et pole päris, kuid seda otsustab muinsuskaitseamet,» ütles arheoloog.
Meremuuseumi direktor Urmas Dresen toetab muinsuskaitseameti seisukohta, et kaldale kuivama jättes hakkaks pikka aega niiskes pinnases lebanud vraki osad lagunema ning laev tuleks tulevastele uurijatele säilitamiseks uputada sellisesse asukohta, kus vettinud puit kõige paremini säiliks. Intervjuus Kuku Raadio Meretunni saatele ütles Dresen, et laeva kaldal konserveerimine, eksponeerimine ning uurimis- või õppevahendiks kasutamine ei ole realistlik ka praeguse keerulise olukorra tõttu.
/nginx/o/2020/04/15/13056136t1h79c6.jpg)
Vraki kaugele merre uputamisega ei taha aga nõus olla pikaajaline meremuuseumi allveearheoloog, praeguseks pensionil teadur ja laevakapten Vello Mäss. «Ma ei tahaks kuidagi lasta sel teemal ära soikuda, sest peale vraki ärauputamist kuulub selle uurimine ulme valdkonda,» selgitas Mäss ning lisas et vraki edasist uurimist raskendab kindlasti muuseumi uurimislaeva kuu alguses oluliselt kahjustanud tulekahju.
Mässi hinnangul tuleks Kalaranna vrakist teha õppevahend, millega saaks koolitada nii meremuuseumi kui muinsuskaitseameti arheolooge. Mäss kirjutab, et pärast vrakiga tutvumist oli talle selge, et tegemist ei ole siinmail traditsioonilise veesõidukiga, vaid haruldase külalisega kaugemalt. Teaduri hinnangul on tegemist Inglismaal 19. sajandi alguses ehitatud purjelaevaga, mida sai kasutada nii kalalaeva kui kaubalaevana, mida kutsuti luggeriteks (ka lüüger). Mäss selgitab, et pärast mootorite kasutusele võttu müüdi need heade mereomadustega laevad odavalt Norrasse ja Rootsi, kus neid kasutati taas nii purjekate kui kaubalaevadena. Mäss peab tõenäoliseks et mõni sellistest laevadest võis jõuda ka Läänemerele, kus neid kutsuti skandinaaviapäraselt galeassideks.
«Ketch-tüüpi taglastuses purjelaev hakkas Soomes kaljaasi nime kandma, mis päris kindlasti eestlaste kaljas ei olnud. Kõigi nende ingliskeelsete ja skandinaaviapäraste laevade ühiseks tunnuseks on grootmastist märgatavalt madalam tagumine besaanmast. Eestlaste kaljas tüüpi purjekal on see vahekord vastupidine, tagumine mast on esimesest silmatorkavalt pikem, mis teeb laeva silueti külgvaates elegantsemaks,» selgitas Vello Mäss.
/nginx/o/2018/11/07/11554903t1h5e12.jpg)