Antropoloogi vaatepunkt: kuidas kodukontorist edukalt väljuda

Antropoloog Keiu Telve Foto: Mihkel Maripuu

Rakendusliku Antropoloogia Keskuse juhatuse liige ja Vabamu tegevdirektor Keiu Telve jagas välitöödelt saadud kogemuste põhjal mõtteid, kuidas koroonakriisi pehmenedes kodukontorist taas tavapärasesse tööellu naasta ning mida praegusest kogemusest sinna kaasa võtta.

Olen nüüd olnud kuu aega kodukontoris. See aeg meenutab mulle üht teist eluperioodi. Nimelt elasin 2017. aastal pool aastat väikses Ida-Soome linnas Joensuus ja kirjutasin peaaegu üksinduses doktoritööd. Mõlemat perioodi iseloomustab intensiivne iseseisev töötamine, sotsiaalne distants ning töösuhete hoidmine üle veebi.

Täna, kui paljud meist loodavad peagi eriolukorra lõppedes tagasi kontorielu juurde naasta, on mul ehk õpetlik jagada oma paari aasta tagust kogemust. Mida saame kaugtöö- ja kodukontori kultuurist töökohale kaasa võtta, millega peaksime arvestama ja kuidas oma tiimikaaslasi sujuva ülemineku juures aidata?

Tööalane sotsiaalsus kui muskel

Sotsiaalsest distantsist uuesti tavapärasesse tööellu sukeldudes avastasin, et sotsiaalsus on otsekui muskel, mis vähesel treenimisel taandub. Mäletan hästi, kuidas esimestel nädalatel tundus varem harjumuspärane sotsiaalne suhtlus mulle väsitav. Pärast veebiseminaride, telefonikõnede ning muul viisil kaugelt töö tegemisega harjumist märkasin peagi, kui palju energiakulukam tundus mulle samas ruumis töötamine.

Oma igapäevases kontorielus ei pruugi me märgatagi, kui palju sotsiaalsust mahub meie päevadesse. Koosolekute kõrval on tööpäeva osaks hommikune tervitamine ja kohvitassi kõrval jutustamine, kiired vestlused koridoris või suitsunurgas, üle ukse kiikava kolleegi kiire küsimus ja ühine lõunapaus. Kodukontorist naastes võivad need kauaigatsetud rituaalid ootamatult muutuda varjatud stressiallikaks. Seega tasub meeles pidada, et täpselt samamoodi kui kodukontori sisseseadmine, vajab aega ka taas kontorirütmiga harjumine.

Töö ja vaba aja suhe

Viimased nädalad on muu hulgas tuletanud meelde mõne aasta tagust töö ja vaba aja paindlikku planeerimist. Kodukontoris töö hulk ei vähene, aga muutub rütm, millal ja kuidas töötada. Näen sotsiaalmeediast ja sõpradega rääkides, kuidas tööpäevade osaks on saanud hommikusöögilauas meilide lugemine, pärastlõunased uinakud ning värskes õhus töö tegemine. Töönädala piirid on hägustunud ja kasutusele võetud alternatiivsed ajakasutusstrateegiad. Tundub ju mõistlikum teha päikesepaistelisel pärastlõunal perega jalutuskäik mere äärde ning lõpetada tööasjad hilistel õhtutundidel või varahommikul.

Soomest tagasi tulles ning hiljem kontoritööle asudes olen korduvalt imestanud, kui vähe paindlikkust on tavapärases töönädalas. Isegi kui töö rütm ja ülesanded lubavad, ei ole kombeks tõsta töötunde nädala esimesse poolde kokku, teha pärastlõunasse vaba aeg õhtuste töötundide arvelt või vahetada nädalavahetused mõne teise vaba päeva vastu.

Kodukontor vajab kindlasti ka ennastjuhtivat töötajat, head kommunikatsiooni juhi ja kolleegide vahel ning ühiste eesmärkide püstitamist. Viimase kuu kogemus on ehk kasvatanud usaldust, et inimese enda valitud töörütmis saavad asjad samuti tehtud, aga lisaks suureneb individuaalne õnnetunne.

Kodukontori produktiivsus

Soomest tagasi tulles pani mind enim üllatuma, kui palju aega ma järgmise poole aasta jooksul kulutasin Tartu ja Tallinna vahet sõites. Välismaal viibides tundus mõistlik organiseerida töökohtumisi virtuaalsilla vahendusel. Eestisse tagasi jõudnuna ei tundunud kahetunnine sõit enam piisav põhjus lihtsalt veebikohtumise väljapakkumiseks. Paistis otsekui kirjutamata reegel, et samas ruumis kokkusaamine on ühendav, usaldust loov, inspireeriv ning paneb aluse edukaks koostööks.

Nüüd, kui peaaegu igas tööarvutis on Zoom, Teams, Skype või mõni muu platvorm, olen kuulnud inimesi nentimas, et nende suhtumine virtuaalkoosolekutesse on muutunud. Näib, et tööalast klappi ei mõjuta mitte suhtlemistehnoloogia ise, vaid meie suhtumine platvormi, kus kohtumine aset leiab. Täna, kui virtuaalne koosolekuruum on sama tuttav kui kontor, saame rohkem keskenduda koostööle ja eesmärgile.

Praeguseks näib, et virtuaalkohtumise kokkuleppimine käib sama lihtsalt kui enne otsustamine, kumma partneri kontoris koosolek aset leiab. Sunnitud harjumine üle veebi töö tegemisega on eelis – me hoiame kokku kütust, tööle sõitmise aega, ummikutes kaotatud närvirakke ning parkimisega kaasnevat peavalu. Tekkinud normaalsus pole aga tingimata iseenesest jääv ning vajab kontorite avamise järel strateegiat, kas ja kuidas kaugtööd tahetakse ka tavaolukorras soodustada.

Hea aeg analüüsideks

Praegune aeg on otsekui sotsiaalne eksperiment, mille jooksul oleme saanud katsetada erinevaid töötamise viise. Selle kevade tööelu kogemus hakkab kindlasti muutma töökohtade kultuuri ja argipäeva. Seega on kõigil juhtidel ja personaliga töötavatel spetsialistidel just praegu hea aeg mõelda, milliseid praktikaid tahaksime alles hoida. Ehk on pooleteise kuu jooksul üheskoos harjutatud töökorralduse paindlikkus see, mida karantiiniajast tuleviku tööellu kaasa võtta?