Kui kevadel on katuseleke kiiruga parandatud ning tuppa tilkuvale veele piir pandud, siis sellega probleemi lahendamine ei piirdu, sest soojemate ilmade tulles on vaja kindlasti uurida ka katusekonstruktsioonide seisukorda lekkekoha all. Kuidas seda kontrolli teha, sellest kirjutab BMI Monieri tehniline konsultant Avo Nurming.
Kui kevadel peaks toalakke tekkima märg laik, siis tuleb loomulikult leke kiiresti kõrvaldada, et kogu siseviimistlus rikutud ei saaks. See töö algab täpse lekkekoha tuvastamisest, mis on keerulisem, kui esmapilgul võib tunduda – praktiliselt mitte kunagi ei jookse katus läbi kohast, kus lakke on tekkinud märg laik või põrandale koguni veeloik.
Katusematerjalist läbi pääsenud vesi jookseb isegi lamekatuse korral mööda majakonstruktsioone edasi enne, kui tuppa jõuab. Tavaliselt valgub vesi enne tuppa tungimist allapoole mööda aluskatte ning katuseroovitise vahel paiknevaid distantsliiste, millel on sama kalle kui sarikatel.
Kõige sagedasemad lekkekohad
Praktika näitab, et kõige sagedamini hakkab katus lekkima korstna ümbrusest. Seega esmalt tuleks liikuda toalaes tekkinud märjast laigust mööda katusekallet ülespoole ning vaadata, kas seal paikneb korsten või mõni muu läbiviik katusest. Riskikohaks võib olla ka katuseakna ümbrus, kuhu kasvav sammal imab käsnana endasse vett, mis võib mitme asjaolu kokkulangemisel hakata tuppa pressima.
Kriitilised kohad on ka katuseneelud, vintskapi seina ja katuse ühendused ning muud taolised mitme tasapinna liitekohad. Neis paikades võivad langenud lehed, oksad või koguni kasvavad rohututid tekitada vihmavee teele ummistused, mis tuleks kindlasti eemaldada. Kui vihmavesi ei saa selleks ettenähtud rada pidi katuselt maha voolata, hakkab ta gravitatsiooni mõjul otsima uut teed ning võib mitme asjaolu kokkulangemisel jõuda tuppa. Kui vee tuppa tungimise kohast mööda katusekallet ülespoole minnes läbiviike pole, tasub otsida vigastusi katusekattes.
Millega leket kõrvaldada?
Viilkatuse parandamiseks on kõige mõistlikum kasutada spetsiaalset tihenduslinti ja korstna ümbruse jaoks läbiviikude tihenduskomplekte. Eelistada tasub mitmekihilisi rullmaterjale, mida saab paigaldada aastaringselt ja ka vihmamärjale katusele. Tänu spetsiaalsele tihenduslindile ja tihendusmassile pole enamasti vajalik ka katusematerjali detailide eemaldamine. Bituumensindlitest katusel tuleks parandustöödeks kasutada spetsiaalset SBS-kummibituumenist mastiksit.
Kõik need vahendid võimaldavad küll lekke kõrvaldada, kuid parandustööd sellega ei lõppe. Lekkekoha õhutihedal parandamisel kipub niiskus jääma konstruktsioonidesse ning temperatuuri tõustes võivad kahjustused sellises umbses keskkonnas hoopis laieneda. Pehastanud sarikad on ohuks kogu hoone turvalisusele ning neist võivad hakata levima puitkonstruktsioone kahjustavad seened nagu majavamm. Hallitus puitosadel ja soojustuses on ohuks ka inimeste tervisele, tekitades ärritust nahal, silmades, ninas ja kurgus. Halvimal juhul võivad mõned hallitusseened tekitada allergikutel koguni astmat.
Katusekonstruktsioonide ja soojustuse seisukorda tuleb regulaarselt kontrollida
Et halvimat ära hoida, tuleb soojemate ilmade saabudes kontrollida katusekonstruktsioonide ja soojustuse seisukorda. Selleks on esmalt vaja meelde jätta või pigem soovitavalt üles pildistada ja ära mõõta parandatud lekkekoha täpne asukoht. See võimaldab õiges kohas katusekatte avada ning koos ehitusspetsialistiga olukorda hinnata.
Kui sarikad ja puitosad on niiskuse mõjul hakanud mädanema, tuleb need plommida või koguni uute detailidega asendada. Hallitav soojustusmaterjal tuleks aga konkreetses sarikavahes uue vastu vahetada, et vältida terviseriske tekitavate seeneosakeste jõudmist toaõhku.
Sarikate parandamine on aga üsna spetsiifiline töö, kuna see eeldab tugevusarvutuste tegemist ning vilumust puusepatöös. Seetõttu on ehituskaugel inimesel soovitav jätta katuselekke tagajärgede lõplik likvideerimine professionaalsele katusemeistrile.
