Mihkel Nestor: IT veab majandust – aga kauaks?

Mihkel Nestor Foto: Jaanus Lensment / Postimees

Nii eelmisel aastal kui ka tegelikult kogu viimase kümnendi jooksul on Eesti majanduskasvu peamine vedaja olnud infotehnoloogiasektor. Kas see jääb nii ka edaspidi, kirjutab SEB majandusanalüütik oma nädalakommentaaris.

Eesti majanduse kõige kõlavam edulugu on olnud infotehnoloogia. E-riik, x-tee ja digiallkiri on muutnud inimeste igapäevaelu mugavamaks, kuid IT tähtsust kinnitavad ka numbrid. 2018. aasta seisuga andis programmeerimise ja IT konsultatsioonide tegevusala 4,1 protsenti kogu Eesti majanduses loodud lisandväärtusest. Euroopa liidu riikide võrdluses oli see kõrgem ainult Iirimaal (4,8 protsenti), kus soodne maksukeskkond on ligi meelitanud suuri internetihiide nagu Google, Facebook ja LinkedIn. Keskmiselt oli IT- sektori panus ELi riikide majandusse tagasihoidlik 2,7 protsenti. Lisaks IT suurele osatähtsusele Eesti majanduses, on see sektor teiste riikidega võrreldes ka väga kiiresti kasvanud. Võrreldes 2008. aastaga on programmeerimise tegevusala osatähtsus majanduses rohkem kui kahekordistunud.

Kuid kes on teised riigid, kes Eesti ja Iirimaa kõrval on suutnud IT-sektori muuta oluliseks panustajaks majanduskasvu? See pilt on ehk veidi ootamatu. Nimelt on IT-sektori osatähtsus majanduses pea sama suur ka Rumeenias, kes tavaliselt troonib ELi majandust kajastavate paremusjärjestuste tagumises otsas. IT-sektori kasvu poolest viimasel kümnendil on Rumeenia tõus olnud Eestist kiiremgi. Lisaks Rumeeniale on IT-sektori panus majanduskasvu ja lisandväärtuse tõus olnud märkimisväärne ka Bulgaarias ning veel mitmeski Ida-Euroopa riigis.

Hästi makstud IT-sektor paistab vaesemas majanduses paremini silma.

Kuidas selgitada, et just Euroopa Liidu vaesematest riikidest on saanud tõelised IT-tiigrid? Kõige lihtsam põhjus on ilmselt see, et kogu ülejäänud ettevõtlussektor Rumeenias, Bulgaarias, kuid ka Eestis, panustab väärtusloomesse tagasihoidlikult. Kui 2018. aasta seisuga oli lisandväärtus töötaja kohta Eestis kaks korda madalam kui Euroopa Liidus keskmiselt, siis Rumeenias kolm ja Bulgaarias lausa neli korda väiksem. Selle taustal on IT-sektoril lihtne särada.

Teisalt tähendab IT-sektori suur osatähtsus ja märkimisväärselt kõrgem lisandväärtuses, et ühe majanduse sees suudetakse n-ö keeta paksemat suppi, mis viitab sellele, et kallite IT-teenuste turg ei ole vaid kohalik tellija. Tõepoolest on ka Eestis IT-sektori viimaste aastate edu taustaks olnud just teenuste edukas eksport.

Kas loevad kogemused või ka hind?

Ent miks on Eesti, Bulgaaria või Rumeenia pakutavad IT-teenused maailmamastaabis konkurentsivõimelised? Eestis oleme harjunud konkurentseeliseks pidama siinsete ettevõtete häid kogemusi riiklike IT-teenuste arendamisel. Aga kas sama eelis on ka Rumeenial ja Bulgaarial? Või Valgevenel või Ukrainal, kust suur osa Eesti IT ettevõtteid programmeerimisteenust sisse ostavad.

Pigem peitub põhjus palgatasemes. Hoolimata asjaolust, et programmeerimise tegevuse keskmine palk küündib Eestis juba 3000 euro lähedale, tuleb näiteks Rootsis sama töö eest maksta ligi 4500 eurot. Füüsiliste kaupadega võrreldes on IT-teenuste piiriülene müük oluliselt lihtsam ja palju inimtööjõutunde nõudev «tootmisprotsess» otsib selleks soodsaima koha.

Sellest lähtuvalt tekib ka küsimus, kauaks võime Eesti IT-sektori eduloost rääkida? Eelmisel aastal oli just IT peamine Eesti majanduskasvu vedaja. Kuigi viimase kvartali kohta andmed veel puuduvad, andis info ja side tegevusala eelneva üheksa kuu jooksul 30 protsenti kogu majanduses loodud lisandväärtuse kasvust. Sarnane on pilt kogu viimast kümnendit vaadates. Ent millised saavad olema järgmised kümme aastat? Eesti keskmine palk on kasvanud aastas keskeltläbi 7–8 protsenti. Kui kaob hinnapõhine konkurentsieelis, siis kas suudame kasvada sama kiiresti?

Kuidas töötunni eest rohkem teenida?

Eesti suurim vara on inimesed, mistõttu tuleb hoolega kaaluda, kuidas maailma mastaabis imetillukest hulka kollektiivseid töötunde võimalikult kasumlikuks muuta. Kindlasti ei ole IT-sektor senise tähelennu jätkumine tõusvate palkade juures kindel. Seda ilmestab mõne IT-ettevõtja vali retoorika – mis muuseas meenutab omaaegseid tööstureid – et kui maksude abil tööjõu hinda alla ei tooda, viiakse tegevus mujale.

Eesti majandusarengut silmas pidades tundub tööjõu allahindluse nõudmise asemel viljakama ideena seada fookus äri lisandväärtuse tõstmisele. Üks võimalus selleks on «rätsepalahenduste» asemel pakkuda rohkem «valmistooteid». Loomulikult on tegemist keerulise ülesandega ja see eeldab hoopis teistsuguseid ärimudeleid, kui kasutavad täna paljud IT ettevõtted. Teisalt on see ainus viis, kuidas piiratud töötundide juures saavutada piiramatut kasvu.

Teine tee, kuhu tegelikult näivad suuremad IT-ettevõtted juba liikuvat, on arenduse peatöövõtt, kus Eesti ettevõtte alt osutavad teenust tegelikult madalama tööjõukuluga riikides töötavad programmeerijad. Siiski tundub selles vallas pikas plaanis konkurentsivõime säilitamine keerulisem, sest miks maksta raha Eesti vahendajale, kui töö saab tellida ka otse Ukrainast või Valgevenest.