/nginx/o/2020/02/03/12912487t1hc598.jpg)
Tööinspektsioonile saadetud päringus küsiti, et kui töökohal juhtub kergemat sorti õnnetus, mille tõttu töötaja haiguslehele jääma ei pea, siis kas sellest tuleb ikkagi tööinspektsiooni teavitada. Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Piret Kaljula selgitab, milliste tööõnnetuste puhul peab inspektsiooni teavitama.
Kaljula täpsustas, et 2019. aasta algusest muutus tööõnnetuste uurimise kord ja uue korra järgi ei pea tööandja koostama ja tööinspektsioonile esitama raportit taoliste tööõnnetuste kohta, kus töötaja vigastus teda töövõimetuslehele ei jätnud.
«Endiselt kehtib põhimõte, et tööandja peab uurima kõiki tööõnnetusi. Küll on vähenenud tööandja kohustus nende kergete tööõnnetuste uurimisel, millega ei kaasnenud kannatanu ajutist töövõimetust. Tööandja võib sellise tööõnnetuse puhul otsustada uurimise viisi ja toimingute üle,» selgitas Kaljula.
Ehk siis: kerge ja töövõimetust mittepõhjustanud tööõnnetuse puhul ei ole tööõnnetuse raporti koostamine ja tööinspektsioonile esitamine kohustuslik, kuid ka need tööõnnetused peab tööandja ettevõttes registreerima. Uurimise tulemused tuleb teatavaks teha töökeskkonnaspetsialistile, töökeskkonnanõukogule, töökeskkonnavolinikule ja teistele töötajate esindajatele. Kui tööandjal on mugav kõik õnnetused vormistada ühtemoodi, kasutades selleks tööõnnetuse raporti vormi, siis võib ta seda teha, jättes näiteks täitmata lahtrid, mis konkreetse juhtumi puhul ei ole nii olulised (nt ametikoha koodid).
Õnnetusjuhtumeid on tööandja igal juhul kohustatud uurima, sest oluline on teada saada õnnetuse põhjus, et edaspidi taolisi juhtumeid vältida. Üldjuhul ei võta selline uurimine palju aega, kuid uurimise käigus võib saada olulist teavet. «Näiteks võib selguda, et töötaja ei teadnud, kuidas ohutult töötada. Siit saab edasi mõelda, kas see tulenes liiga üldsõnalistest juhenditest või hoopis nende puudumisest. Kui juhendid olid olemas, siis polnud töötaja juhendamisele ja väljaõpetamisele pööranud ilmselt piisavalt tähelepanu,» selgitas Kaljula.
Uurimisel võivad selguda ka töökorralduse puudused. «Näiteks võib liikumistee ääres oleva madala kapi poolavatud uks jääda töötajale märkamatuks, eriti kui ta midagi kannab, ning siis on komistamine ja kukkumine üsna tõenäoline. Uurida tuleks, kas uks jäi kogemata lahti või on probleem uksesulguris,» tõi Kaljula lihtsa tõenäolise näite, kuidas ka väiksemate ohutegurite hindamine ja vajadusel eemaldamine on tarvilik.
Esmapilgul tühistena tunduvate asjaolude kõrvaldamine on üks võimalus vältida samalaadsete õnnetuste kordumist. Seetõttu tuleb tõsiselt võtta ka ohuolukordi ja neid uurida.
«Näiteks kukub tühjas kabinetis alla laeplaat. Kuna ruumis kedagi pole, ei saa keegi ka viga. Kui aga lage ei kontrollita, siis järgmine plaat võib juba kellelegi pähe kukkuda. Kergete õnnetuste ja ohuolukordade uurimata jätmine võib järgmisel korral kaasa tuua juba hoopis raskemate tagajärgedega tööõnnetuse,» manitses Kaljula.
Raporti esitamine
Tööõnnetuse uurimise tulemuste kohta tuleb raport koostada juhul, kui tööõnnetuse tagajärg on ajutine töövõimetus, raske kehavigastus või surm. Tööandja peab esitama raporti kannatanule või tema huvide kaitsjale ja tööinspektsioonile kolme tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse uurimise lõpetamist.
Töötaja õigused
Tööinspektsiooni kommuniktsioonijuht Kristel Abel selgitas, et kui töötajal on tööõnnetuse uurimise kohta pretensioone, peaks ta pöörduma kirjalikult tööandja poole. See on tarvilik kas või selleks, et hiljem tõendada, et tööandjat on kaebusest korrektselt teavitatud. Pöördumises peaks olema põhjendatud teave selle kohta, miks on mingi intsident töötaja hinnangul just tööõnnetus olnud. Lisaks peab pöördumises olema selgelt välja toodud soov, et tööandja juhtumit uuriks ja raporti koostaks. Kui tööandja sellisele pöördumisele mõistliku aja jooksul ei reageeri, võib kannatanu pöörduda tööinspektsiooni poole, kes selgitab siis juhtumi asjaolusid.
«Tööinspektsioon saab ka kerge tervisekahjustusega lõppenud tööõnnetusi uurida ja anda hinnangu, kas tegemist on tööõnnetusega või mitte ning samas ka selgitada, mida saaks tööandja teha paremini, et töötaja tervis töökeskkonnas ei oleks ohus,» tõi Abel esile.
Töötajal, kes on tööülesannete täitmisel saanud vigastada, on õigus nõuda tööandjalt tervisekahjustuse hüvitamist. Lisaks töövigastuse tõttu saamata jäänud sissetuleku hüvitamisele tuleb vastutaval tööandjal hüvitada kannatanule töövigastusest tingitud lisakulutused.
Tööõnnetusest tulenevad potentsiaalsed lisakulutused, mille eest peab tasuma tööandja:
1) Proteesid ja abivahendid
2) Retseptiravimid
3) Kulutused taastusravile
4) Sõidukulud raviasutusse
5) Kannatanu hooldamiskulud
«Kui töötajaga on juhtunud tööõnnetuses on tööandja (osaliselt) süüdi ja töötajal on seetõttu tekkinud lisakulud, peab tööandja kulud hüvitama. Kui pooled kahju hüvitamises kokkuleppele ei jõua, võib kannatanu pöörduda kohtusse hüvitise saamiseks,» selgitas Abel kokkuvõtvalt.
:format(webp)/nginx/o/2019/09/18/12572011t1h66a2.jpg)