Intervjuu ⟩ T1 juht Remmelkoor: meie poevalik pole piisavalt tugev

T1 keskuse omanikfirma prokapitali juht Allan Remmelkoor. Foto: Konstantin Sednev

T1 keskuse juht Allan Remmelkoor tunnistas seoses järjekordse rentniku lahkumisega, et keskuse aeglast starti pole võimalik eitada ning klassikalise kaubanduse valikut on vaja T1s parandada. Tuleviku suhtes on ta aga endiselt optimistlik ja esimese aasta kolme miljoni suurune kahjum liialt muret ei tekita. 

Rentninkele teie keskus meeldib, ainult et külastajaid ei ole. Miks pole teie arvares T1 seni end klassikalise kaubandusena käima saanud? Kas näiteks pole asukoht siiski parim või mida teie esile tooksite?

Kahest asjast, mis meil on hästi paigas, on üks kindlasti asukoht. Ülemiste piirkond on, ma julgen öelda, praegu Tallinna kõige tugevam kaubanduspiirkond. Sellele on mitmelt poolt hea juurdepääs ja tulevikku on planeeritud võimsad logistikaarendused.

Teine asi, mille üle ma endiselt tunnen uhkust, on meie maja keskkond, mis on jaekaubanduse jaoks hea ning on parem ka kui teiste keskuste oma. Ta on avaram, ruumikam ja selgemini liigeldav. 

Kaks eelnevat aspekti on paigas ja see on vundament, millele saab ehitada, aga mis siin salata, paigas pole meie valik, mis ei ole tavatarbijale veel piisavalt atraktiivne. Siinsamas on Ülemiste keskus, mis on Tallinna kõige paremini toimiv ja parima valikuga kaubanduskeskus. Sellega võrreldes ei ole meil klassikalist kaubandust sama tugevalt vastu panna. See on põhiprobleem.

Selle põhjuseks siis, möönate te ka ise, on valiku kvaliteet?

Jah, meie valik ei ole klassikalise kaubanduse segmendis niivõrd tugev, et me oleks suutnud ihaldatavat positsiooni saavutada. See on põhiline ülesanne, mis meil ees seisab. Aga nagu ma ütlesin, teeb mulle endiselt heameelt, et see maja kauplustele füüsiliselt meeldib ja et põhiasjad – asukoht ja hoone ise – on paigas ning tasemel.

T1 Mall of Tallinn. Foto: Magnus Altküla

Kui ütlesite, et tase pole ihaldusväärne, siis kas see on tulnud juhtkonnale täieliku üllatusena?

Eks me tunnetasime seda väljaüürimisperioodi jooksul, mil me ei suutnud õigeaegselt saada piisavalt suuri moeankruid, mille ümber muu klassikaline kaubandus saaks koonduda.

Meil on toredaid, põnevaid ja unikaalseid kauplusi, näiteks aasta kaubandusteo tiitli pälvinud Zeissi optikasalong, Douglase parfümeeria, Intimissimi pesukauplus jpt. Aga nad ei moodusta veel nii suurt ja tugevat tervikut, et kodanik, kes mõtleb, kuhu laupäeval ostlema minna, tuleks esmalt T1 peale. 

Kas teil on ka plaane, kuidas seda olukorda lahendada?

Plaane oleme kogu aeg teinud ja te olete esimesed, kes saavad teada, kui meil on mingid asjad lukku löödud. Ei mäleta isegi Kristiine aegadest, et niivõrd intensiivset tööd oleks tulnud teha. Varsti on viiskümmend aastat juba turjal, aga ikka tuleb õppida uusi asju ja aina rohkem tööd teha. 

Õnneks on meil paar alternatiivset teed, mille vahel valida, aga mõlemad on selgelt jaekaubandusega seotud, mitte ainult meelelahutusega, mille kohta on uudiseid läbi käinud. 

Tänaseks suletud Dixie pood T1 kaubanduskeskuses. Foto: Aivar Pau

Kas need loodetavad uudised võiksid puudutada pigem uusi tulijaid või mingisugust kontseptsionaalset lahendust?

Mõlemat, kuna jaekaubandusturg kogu Euroopas aina muutub. Selles sfääris pole kõige paremad ajad ja üks põhjus ongi just see, et katsetatakse palju, et luua uusi mudeleid. Meil samamoodi. 

Eks üks meie väärarvamusi oli see, et sellist projekti on võimalik suhteliselt kiiresti käima lükata. Oleks pidanud neid ootusi veidi maha tõmbama. Igasugune uus kaubandusega seotud ambitsioonikas projekt võtab käimaminekuks aega. Selle teadmise võrra oleme nüüd targemad. 

Kui te tagasi vaatate ja võrdlete, siis kas Kristiine keskuse käivitamine oli teile sama raske, ja kui erinevad on olnud probleemid, mis kahe keskuse käimasaamisel võib võrdluses välja tuua?

Üks oluline muudatus on see, et konkurents turul – brändide ja kaubamärkide valikuvõimalus – on kordades ja kordades laienenud. Tarbija mõttes on Tallinn ja Baltikum tervikuna väga hea koht. Skandinaavia pealinnades pole ka niivõrd laia keskmisele tarbijale mõeldud moevalikut – kui päris kõrgmood välja jätta, mis Tallinnas on ehk tõesti nõrgemini esindatud kui Helsingis või Stockholmis. See on aga tulnud turuosaliste kasumimarginaalide arvelt.

Suur erinevus on ka see, et kakskümmend või isegi kümme aastat tagasi oli sul saja kaupluse puhul sada partnerit, aga tänaseks on toimunud konsolideerumine. On ettevõtteid, kes rendivad kaubanduskeskusest suure osa – konglomeraadid, kes rendivad samas keskuses pinda näiteks kümne poe tarbeks. 

Praeguseks on asi sealmaal, et turg on üsna küllastunud ja tarbija valik lai. Seetõttu tulebki mõelda uute suundade peale. Vaba aja veetmise võimaluste loomine on üks arenev ja kasvav suund, kus ka meie oleme soovinud olla esirinnas ja tahame positsiooni kindlustada. Uute asjade väljamõtlemine ongi praegu sisuliselt kõige tähtsam töö.

On kostnud ka arvamusi, et ehk T1 ei saagi end kaubanduskeskusena käima. Kas see on teie jaoks välistatud, et T1st võikski saada tulevikus ainult meelelahutuskeskus?

Need asjad peavad olema tasakaalus. Puhas meelelahutus ilma kaubanduseta väga hästi enam ei toimi ja ka vastupidi. Igal juhul on meil vajadus ja eesmärk jaekaubandust tugevdada. 

Meil on siin ruumi meelelahutuse poolt tugevdada küll, aga see ei tähenda absoluutselt seda, et jaekaubandus poleks oluline. Kogu meie maja käibest siiski pool tuleb klassikalisest kaubandusest. See on nii tarbijale kui ka meile väga oluline, ja alahinnata seda ei saa. Jaekaubandus kuhugi ära ei kao.  

Tänavatoidu esindus Waksal ei pidanud T1s kaua vastu. Foto: Aivar Pau

Keskuse üks väidetavaid põhiprobleeme on see, et seal pole piisavalt palju valikut meestele, mis neid tõmbaks. Suurimaks tõmbenumbriks on ehk ON/OFF, mis on aga olemas ka lähedalasuvas Sikupilli keskuses. Kas see probleem on ka teile silma hakanud ja kas proovite meestele mõeldud valikut aktiivselt arendada?

Jaekaubanduses on mitmeid segmente ja näiteks novembri lõpus avasimegi Roy Robsoni meestekaupluse, kus on kõrgem hinnatase, aga kvaliteetsed tooted. See on kenasti käima läinud. Head ja kvaliteetset kontseptsiooni oskavad inimesed hinnata. 

Aga absoluutselt, jah, meestele suunatud tootevalikut tuleb laiendada. 

Esimese aastaga teenis T1 omajagu kahjumit. Kui kaua olete nõus sellisel kursil töötama?

Kujundlikult öeldes ei jookse me mitte sadat meetrit, vaid maratoni. Sellised projektid on aastatepikkuse perspektiiviga. Ma korraks tuleksin tagasi alguse juurde: see, et meil põhiasjad on paigas, nagu hea asukoht ja kaasaegne hoone struktuur, on nurgakivi, millele tulevikku ehitada. Ma ei muretse ülemäära palju selle üle, et esimene aasta pole möödunud oodatud tasemel, kuna me teeme väga aktiivselt tööd, et see raske periood lüheneks ja me saaksime selle maja kaubandusliku poole pealt käima. 

Nagu mainisite, siis lähiaastatel on selles piirkonnas suuri arendusi oodata. Kas nüüd tagantjärele vaadates pole tunnet, et äkki sai avamisaasta või avamiskuupäev natuke ennatlik, et oleks võinud aastakese-kaks oodata?

Ma ei pea avamisaega suureks mõjutajaks. Me lihtsalt ei suutnud avamishetkeks maja piisavalt komplekteerida klassikalise kaubandusega. See on põhiline probleem. Head meelt teeb, et meelelahutuse pool on paremini käima läinud. Veebruaris avame IMAX-tehnoloogiaga kinosaali ja loodame, et ka sellest tuleb lisaväärtust.

Piirkonna areng aga annab ainult optimismi.

Andres Puustusmaa filmi «Kohtunik» esilinastus T1 Cinamoni kinos. Foto: Raul Mee

Kui rääkisin äsja teie keskuses uksed sulgenud Bon Appetit' inimestega, siis nad tunnistasid, et neil pole juhtkonnale etteheiteid ja et kommunikatsioon oli hea, kuid ainsaks puuduseks oli müük. Ka ei meeldinud neile väga see, et meedias on T1 esimest aastat väga negatiivselt kajastatud. Kas ka teie tunnete, et T1le on liiga tehtud meediakajastusega?

Selles mõttes on see muidugi aeg-ajalt nalja teinud, et ma ei tea, kas ühe üürniku vahetumine või ühe kaupluse sulgemine, mida juhtub igas keskuses, on üldrahvalik teema, mida peavad juhtivad väljaanded pikkade veergude kaupa lahkama. Kas ta nüüd on niivõrd oluline teema näiteks apteegireformigagi võrreldes, on kaheldav. Aga mis parata, tundkem rõõmu sellest, et me oleme pidevalt radaril ja pildil ning loodame seda, et väljaanded kajastavad mitte ainult kaupluste sulgemist, vaid ka teiste avamist; ka sellist laadi uudiseid, mida me saame positiivse poole peale kanda.