Sirje Potisepp: toidusektorit reformitakse valesti

Sirje Potisepp. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Eesti Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp rääkis, et riik teeb reforme valdkondades, kus eneseregulatsioon toimib, ja jätab samal ajal tähelepanuta need kohad, kus reforme reaalselt vaja läheks.

Toidusektor on Potisepa sõnul Eestis üks enim kordi normidega reguleeritud valdkond. Osaliselt on see mõistetav, kuna kõik soovivad kindlust, et saavad poest kvaliteetse ja ootuspärase kauba, millega ei kaasne tervisemuresid. Paraku on tema hinnangul  senised regulatsioonid olnud toidusektori vaatest käpardlikud – otsuseid tehakse ilma mõjuanalüüsideta, manipuleeritakse numbritega ning tuuakse võrdluseks selliste riikide näiteid, kellega meid võrrelda ei ole võimalik.

Toidutootjate jaoks jääb arusaamatuks, miks üritab riik teha reforme valdkondades, kus eneseregulatsioon toimib, ning jätab tähelepanuta need, kus reaalsed sammud on vajalikud. Või siis on protsessid kas teadlikult või oskamatusest korraldatud nii, et sisulist osapoolte kaasamist ei toimugi.

Konkreetse näitena tõi Potisepp suhkrumaksu, mida üritati tema hinnangul ettevõtetele peale suruda rahva tervise nimel. Seda tehti ajal, kui Eesti tootjad olid juba teinud ja teevad ka täna ümberkorraldusi tootmises ja toodetes, et pakkuda tervislikumaid alternatiive, sealhulgas vähendanud jookides ja toitudes lisatud suhkrute hulka.

«Nii on näiteks ainuüksi Eesti joogisektor vähendanud viimase 17 aasta jooksul toodete suhkrusisaldust rohkem kui 12%. Alanud aasta lõpuks on võetud eesmärk vähendada seda veel 10% võrra. 2025. aastaks on siht langetada lisatud suhkrute hulka 15% võrra (ja seda võrreldes 2015. aastaga),» täpsustas Potisepp. 

Väljatoodu pole tema sõnul pelgalt arvud, vaid nende taga on tohutu arendustöö ja ümberkorraldused tootmises, mille kulud on tootjate enda kanda. Lisaks erinevas mõõdus pakendite valik ning tarbijate harimisele suunatud teavituskampaaniad, mida tuleb teha järjepidevalt, sest uusi nõudeid lisandub tohutul hulgal.

Teine negatiivne näide lähiajast on alkoholiaktsiisi tõstmine, mille mõju oli meie majandusele kohe tuntav. Kannatada said nii turism, transport, kaubandus kui ka toidutootjad. Praegu toimub alles sellest otsusest toibumine.

Reformidega kiirustatakse liialt

Toidutööstuse reguleeritusest rääkides ei tasu unustada ka toidutööstusega tihedalt seotud valdkondi ja teemasid, näiteks jäätmed ja pakendid. «Jäätmeseadust üritati juba aasta tagasi vaikselt kabinettides «ära koputada». Toona jäi kiirustatud otsustamine siiski katki. Nüüd on samad teemad uuesti päevakorral. Ükski tootja ei vaidle vastu, et Euroopa Liidu liikmena tuleb järgida võetud kohustusi, kuid jääb arusaamatuks, miks annab riik lubadusi, kui asjad ei ole pooltega läbi räägitud, pole tehtud mõjuanalüüse ja paigas pole selget tegevusplaani koos realistlike tähtaegadega,» andis Potisepp riigi tegevusele karmi hinnangu, selgitades, et probleemsed on ka plastpakendite seaduseelnõud, kuna toidutootmise paljudes kaubagruppides pole praegu veel reaalseid alternatiive välja suudetud töötada, mis tagaksid samal tasemel toidu säilimise ja toiduohutuse.

Ka meie pandipakendi süsteemi kiireloomulist reformimist Potisepp näha ei taha. «Eestis on pandipakendi süsteem täna tõhus ja Euroopa Liidu tasemel eesrindlik. Kuna kaupmehed ja joogitööstus, seega Eesti tarbijad, kannavad selle süsteemi ülalpidamiseks juba 15 aastat olulisi kulusid, tuleks Euroopa Liidu nõuetega seotud täiendavate kohustuste rakendamisel ka seda arvestada,» rääkis Potisepp.

Fookus võiks tema arvates selles vallas olla hoopis teiste riikide meie tasemele aitamises. «Nõnda võiks Eesti seista vastu täiendavatele kohustustele küsimustes, mis puudutavad pandipakendi süsteemi kuuluvat taarat, kuniks teised riigid meil juba saavutatud tasemele järele jõuavad,» hindas Potisepp. Vastasel juhul pakkuvat naaberriikide (eriti Läti ja Leedu) süsteemid nende tootjatele ja kaupmeestele joogiturul konkurentsieelist. «See punkt on eriti oluline kaupmeeste ja väiksemate tootjate vaates, kes ei ole sugugi kõik rahvusvahelistes kontsernides. Eesti võiks toetada pandisüsteemi laiendamist kogu Euroopa Liidus ja esineda siin parima praktika näitena.»

«Me mängime end selliselt ise nurka ja sealt ei tule meid välja aitama keegi peale meie enda,» sõnas ta ja selgitas, et tegemist on teemadega, mis on olulised ka tööandjatele, aga nende elluviimiseks tuleb anda mõistlik aeg, sest muudatuste tegemine eeldab kohati suuri rahalisi väljaminekuid.

Tegelegem asjadega, mis vajavad parandamist

Potisepa hinnangul on ilmne, et kontroll toiduohutuse ja päritolu üle ei ole Eestis piisavalt tõhus. Seda piltlikustasid nii suvised maasikapettused kui ka listeeriaskandaal, mis räsisid meie toidutootmist. «Aga kontrolli tuleks alustada esmatootjatest, sest toorainel on äärmiselt suur roll ka lõpptoote kvaliteedi tagamisel. Riigil on vaja selleks leida täiendavaid ressursse, et jõuda oma seiretööga ka väiketootjate juurde, laatadele ja teistele müügiplatsidele,» avaldas Potisepp arvamust.

Samuti arvas ta, et pakendiaruandlus vajab muutmist. Alates 2015. aastast peavad pakendiettevõtjad, kes toovad turule pakendatud kaupa pakendimassiga rohkem kui viis tonni aastas, laskma pakendiaruande auditeerida vandeaudiitoril. «Oleme koos partneritega teinud pakendiettevõtjate halduskoormuse ja kulude vähendamise eesmärgil keskkonnaministeeriumile ettepaneku kaotada pakendiseaduse nõue, et pakendiettevõtja on kohustatud laskma oma pakendiaruande auditeerida vandeaudiitoril. Ettepaneku elluviimine vähendab umbes 1000 pakendiettevõtja halduskoormust ning hoiab kokku pakendiettevõtjate kulusid vähemalt 2 miljonit eurot aastas,» pakkus Potisepp. 

Uued maksud tähendavad kallimaid kaupu

Kokkuvõttes tuletas Potisepp meelde, et regulatsioonide uuendamisel ei tohi ära unustada kõige olulisemat – tarbijat. «Me teame, kuivõrd hinnatundlikud on meie inimesed. Uued maksud kergitavad aga paraku taas teenuste ja seetõttu ka kõigi peamiste toidukaupade hindu. See tähendab, et Eesti inimeste toidukorvi jõuab veelgi vähem siin toodetud kaupu, sest välismaiste tootjate hindadega on võimatu konkureerida,» kommenteeris ta nukralt. See võib omakorda viia olukorrani, kus toidutööstustes ja seotud valdkondades, nagu põllumajandus, transport ja teenindus, jääb aina rohkem inimesi tööst ilma.

Kui riik tahab toetada ettevõtlust, tuleks Potisepa sõnul üle vaadata hoopis tootmissisendite maksustamine (kütuse ja energiaaktsiisid ning transpordimaksud). Nende alandamine tooks reaalset mõju. Selle asemel ei tohiks aga plaanida kohalikule köögiviljale dotatsiooni, mis laieneks automaatselt ka Poolast toodud porgandile. Selle mõju oleks kohalikke tootjaid arvestades null.