Moskva kohvik pakub veini, suitsu ja revolutsiooni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohvik «Jean Jacques Rousseau’ sõbrad» on revolutsiooni staabiks veider valik... peened prantsuspärased road ja veinid, taustaks Édith Piaf.
Hellitavalt kutsutakse kohakest Nikitski puiesteel lihtalt «Žan Žakiks». Siinsamas lähedal elas omal ajal Nikolai Gogol.
Kui sisse astud, on tunne, nagu oleks ületatud rindejoon. Okupeeritud alalt mässuliste pühamusse.
Üle selle restorani läve Vladimir Putini autoritaarse režiimi käsi igatahes ei ulata. Seltskond on nagu oodata võibki: kõrge kaelusega esteedid, V-kaelusega isad ja Pradadega eputavad emad, keda ühendab vastikustunne Kremli ning armastus hea veini vastu.
Detsembris tänavaile valgunud Vene protestiliikumist on hakatud kutsuma «rahulolevate revolutsiooniks», kuna sohitegemisest solgitud parlamendivalimiste vastu avaldab meelt peamiselt kõrgema sissetulekuga keskklass.
Nädal tagasi trotsis Moskva kesklinnas kibedat talvekülma korraga 100 000 inimest, soovides oma hääli kuuldavaks teha. Nende hulgas võis kohata investeerimispankureid, oligarhide abikaasasid, tippajakirjanikke – ühesõnaga: meelt avaldas Venemaa «uus keskklass», nagu nüüd on moekas nimetada seda ühiskonnakihti, kelle osaks langeb ülemine 20 protsenti sissetulekutest riigis.
Kümne Putini-aasta jooksul – presidendi, peaministri ja varsti ilmselt taas presidendi rollis – olid paljud neist rahul sellega, et palk tõusis ja keegi teine valitses. Aga äkitselt, pärast petuvalimisi, on nad vihased, et nende poliitilist häält luba küsimata kasutatakse. Ja nad tahavad seda tagasi.
«Me lihtsalt ei ole ükskõiksed oma maa tuleviku suhtes,» ütleb 24-aastane populaarne raadiohääl Tihhon Džadko, keda sageli Jean Jacques’is kohata võib. «Aga organiseeritud poliitiline jõud me ei ole.»
Tema sõnutsi on restorani kliendid «täpselt» see inimtüüp, kes detsembrikuus Moskvas masskogunemistel käisid.
Ilja Jašin (27), üks ülemöödunud laupäeval sõnavõtnutest, on samuti sageli platsis. «Siin hängivad niinimetatud hipsterid. Ühesõnaga noored, kes ei kasvanud üles Nõukogude Liidu ajal. Ning nad ei mõista, miks nad peaksid lihtsalt niisama riigile tänulikud olema... Nad on politiseerunud.»
Putinit tabas kõige loovama ja produktiivsema ühiskonnakihi mäss allapoole vööd. Nüüd üritab keskvõim maalida neist mõistatuslikest revolutsionääridest pilti kui elitaarsetest snoobidest, kel pole päris Venemaaga midagi ühist. Valitsusmeelsed väljaütlejad ongi juba asunud vasturünnakule – marssides otse armastatud restorani suunas.
Riikliku telekanali direktor Margarita Simonjani suust vallandus ülevenemaalises teledebatis «Jean Jacques’i seltskonna» aadressil muljetavaldav sõnavaling.
«Nad räägivad mingist omast maailmas – Twitteris ja Facebookis ja Jean Jacques’is ja teistes intellektuaalide pesades, millel pole tõelise Vene enamusega midagi pistmist,» pragas ta.
«Venemaa on suurem, kui Jean Jacques,» rõhutas Simonjan ühes hilisemas saates.
Ons Venemaa tõesti suurem, kui üks restoran? Võib-olla. Aga äkki mitte?
Vene intellektuaalidel on sajanditepikkune traditsioon oma kretiinsetele valitsejatele ülalt alla vaadata. Tsaar Nikolai II üritas sõna «intelligents» isegi ära keelata, kuna see käis talle niivõrd närvidele. Kuid kaks korda läinud sajandil pööras see klass võimuladvikule selja (1917, 1991) ning tagajärjed olid tõsised.
Nii mõnigi uue intelligentsi esindaja istub ülerahvastatud Jean Jacques’is igal reedel ja laupäeval, kuulates akordioniviise ja suitsetades ühe (Prantsuse) sigareti teise järel. «Ega me siin ainult Putinist räägi, ikka jalkast ja naistest ka,» kinnitab Džadko natuke kaitsvas toonis, vältimaks Kremli poolt pealesurutud stereotüüpi.
Jean Jacques'i direktor Deniss Zõbin annab paiga populaarsuse eest au prantsuspärasele atmosfäärile – ja suitsukeelu puudumisele. Sest on ju Jean Jacques autentsem, kui enamik tänaseid bistroosid Prantsusmaal, ütleb ta, viidates tõsiasjale, et seal külastajad tossata ei saa: «Meil ei pea pidevalt ukse taga käima.»
Valgete paberist laudlinadega käib kaasas klaasike pliiatseid – juhuks, kui pähe turgatab tabav mässuline loosung, aga iPadi pole käepärast.
«Revolutsioon on moes ja Jean Jacques on moes. Tähendab, revolutsioon on Jean Jacques’is,» naerab opositsioonilise ajalehe Novaja Gazeta pressisekretär Nadja Prusenkova.
Teine Jean Jacques'i populaarsuse võti on hinnatase, mis pole Moskva kohta kõrge. Croque-monsieur on 200 rubla ... no natuke ikka kallivõitu maal, kus keskmine aastapalk on ostujõu pariteeti arvestades 15 000 rubla.
«Olete kindlasti kuulnud: see pole rikaste, vaid rahulolevate revolutsioon,» kõlab ka Prusenkova suust.
Copyright The Financial Times Limited 2011.