Kommunistliku päevalehe Liberazione toimetuses kõrgub kuhjadena madratseid ja magamiskotte. Et päästa oma leht, otsustasid ajakirjanikud uue aasta tööl vastu võtta.
Itaalias võib hingusele minna 100 ajalehte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult võib Itaalias hingusele minna lausa 100 lehte, sest Mario Monti tehnokraatlik valitsus läheb suurte kääridega ajalehetööstuse riiklike toetuste kallale.
Eilne Liberazione number võis olla viimane.
Kirves ripub aga ka endise kompartei häälekandja L'Unita kohal, mille aastal 1924 asutas Antonio Gramsci. Samuti on ohus sõltumatu vasakpoolne leht Il Manifesto (aastast 1969) ja populaarne katoliiklik päevaleht Avvenire.
Mõnede jaoks on subsiidiumid – Euroopa kontekstis küll mitte haruldased, kuid ilmselt ühed heldematest – maksumaksjate raha räige raiskamine olukorras, kus ajalehed alla käivad ja lugejate arv kokku kuivab (Liberazionet trükitakse umbes 5000 eksemplari).
Teiste jaoks aga esindavad lehed – paljud neist kohalikud – tähtsat traditsiooni ning võimalust puudutada teemasid, mida põhivoolu meedia väldib.
«Me seisame demokraatliku pluralismi eest,» ütleb Liberazione reporter Guido Caldiron. Leht on konfliktis ka oma omaniku Itaalia Kommunismi Taasasutamise Parteiga. Partei leiab, et ei saa kahjumis häälekandjat ilma valitsuse abita enam käimas hoida.
Itaalia ajalehtede 170 miljoni eurostest toetustest on tuleva aasta eelarvesse jäänud 53 miljonit. Kärpekorralduse andis endine peaminister Silvio Berlusconi – miljardärist meediamagnaat, kes nagunii ei armasta eriti lehti, mida ta ise ei oma.
Kärpeid kinnitas ametisse astumisel ka Monti valitsus.
Samas ei taha vastne peaminister minna ajalukku kui lehelihunik. Seetõttu sõnas ta neljapäevasel pressikonverentsil, et lähtudes «objektiivsetest kriteeriumitest» (mida ta ei defineerinud) jääksid teatud toetused kõige teenekamaile alles.
Valitsus on teadlik, et nende karme reforme ja kulukärpeid kritiseerivad vaid väiksemad lehed – nii vasak- kui parempoolsed – ning nad ei tahaks jätta muljet, et üritavad häälekandjaid vaigistada.
Väikelehed osutavad lisaks tõsiasjale, et põhivoolu ajalehed nagu Corriere della Sera ja La Repubblica lõikavad kasu ka kaudsetest subsiidiumitest, näiteks tulumaksuvabastustest tellimustelt ning postikulude soodustustest.
Ühtlasi kurdavad nad, et reklaamiturgu valitsevad kaks firmat, millest üks kuulub Berlusconile.
«Süsteem vajab puhastust,» nõustub Manifesto reporter Benedetto Vecchi, demonstreerides solidaarsust rivaalidega Liberazionest.
«Meil on vaja ausat ja õiglast reformi, et vargad eemale peletada,» ütleb Caldiron.
Ta rehkendab, et kolm neljandikku doteeritud lehtedest ei ole riigiabi väärt. Peamiselt peab ta silmas perekondlikus omanduses «libaajalehti», mis toetavad teatud poliitilisi annetajaid. Ja samuti kahtlase väärtusega väljaandeid nagu hobuste võiduajamiste vihjete tabeleid, mis esitlevad end «ajalehtedena», ning luksjahte, malet ja muusikat lahkavaid ajakirju.
Kõige pahasem on Caldrion isehakanud «sotsialistliku» lehe L'Avanti! peale, mis ilmub väikeses tiraažis ja kuulub Berlusconi vanale tuttavale Valter Lavitolale.
Lavitolat süüdistatakse korruptsioonis, ta on tagaotsitav ja varjab end teadaolevalt Ladina-Ameerikas. Oma sõnutsi on Lavitola süütu.
CopyrightThe Financial Times Limited 2011.