Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/12/30/896048t1hc7ea.jpg)
Euroopa Liidu bürokraatiakoridorides lõbustavad Briti kodakondsed end viimasel ajal sellega, et võrdlevad omavahel, kellel on kõvem strateegia alternatiivse Euroopa passi omandamiseks. Üks hoopleb, et tal on iirlasest vanaisa. Teine vastu, et on abielus austerlannaga.
Lisaks leidub mitmeid, kes arutavad, et kuna Brüsselis on elatud juba nii kaua, kvalifitseeruvad nad ehk belglastena.
Üldiselt on toon naljatlev. Kuid samas on pärast viimast teravat tippkohtumist – kus Britannia eelarveliste integreerujate ringist välja sattus – siiski õhus aimdus, et tulevik Brüsseli «eurokraatias» ei ole enam päris kindel.
Eriti märgatavalt on muret tunda ELi majandus- ja eelarveosakondades, kus britid istuvad mitmetel kõrgetel ametipostidel – olles samas pärit riigist, mis ei taha kuidagi Brüsselile oma poliitikas sõnaõigust anda.
«Ega kohvreid keegi veel ei paki, aga mis siin salata – muretseme küll,» ütles kõrge britist Euroopa Komisjoni funktsionär. «Hetkel üritame pihta saada, kas see oli virvendus või on Britannia tõesti teelahkmel.»
Esimesed tagasilöögid tulid üsna varsti pärast tippkohtumist, kui inglannast europarlamentäär ja mõjuka majandus-rahanduskomitee juht Sharon Bowles sattus kolleegide surve alla rahvuse tõttu tagasi astuda. Kui Bowles lahkuks, kaotaks London olulise liitlase foorumis, kus ELi finantsreegleid üle vaadatakse.
Pikemas perspektiivis võib toimuda brittide järk-järguline marginaliseerimine ELi institutsioonide masinaruumis, kas siis Euroopa Komisjonis või teistes asutustes nagu Euroopa Ülemkogus, mis esindab riikide valitsusi.
Mõned Briti eurokraadid kardavad, et ELi uued töömeetodid tõukavad nad eemale toimikutest, mida edaspidi koostaksid vaid 26 liikmesriiki – ehk siis kõik peale Britannia. Just selliseid muresid on Briti valitsusametnikele pihtinud ELi avalikus teenistuses töötavad britid.
Juba enne tippkohtumist olid britid Euroopa Komisjoni üha võimukamas majandusdirektoraadis, mis hindab ELi liikmete majandustulemusi ning väljastab poliitikasoovitusi, rõhutatult alaesindatud.
544 töötajaga üksuses töötab vaid 17 britti. Seda on poole vähem, kui Prantsusmaalt ja Itaaliast, mille rahvaarv on Britanniaga samas suurusjärgus, kuid nad on euroalas. Mis veelgi enam: seda on ka vähem, kui väiksema elanike arvuga «eurovälistel» nagu näiteks Rumeenial ja Rootsil.
Majandusvoliniku Olli Rehni «privaatkabinetis» ei tööta ühtegi britti.
Kuigi ELi teenistujatelt eeldatakse loobumist rahvuslikest huvidest, on bloki 27 valitsust vägagi teadlikud sellest, et kaasmaalane on ikkagi loomulik liitlane, kes saab reegleid nende kasuks painutada.
«ELi ametnikud ei saa oma korraldusi kodustelt valitsustelt,» ütles üks teenistuja. «Aga samas: nad on rohkem häälestatud oma kodumaa muredele. Pole mingi saladus, et valitsused teevad just seetõttu kõvasti tööd, et oma kodanikke institutsioonidesse saada.»
Aeg-ajalt tekkivatele Briti-Brüsseli pingetele vaatamata on mitmed britid kõrgetele europositsioonidele tõusnud. Kõige kõrgem «eurobritt» on olnud Jonathan Faull, kes juhtis kuus aastat bloki Schengeni passivaba liikumise skeemi, kuigi Britannia selles ei osale.
Mullu läks Faull kõrgeimaks ametnikuks Euroopa Komisjoni siseturu direktoraati, mille alla kuuluvad ka finantsregulatsioonid. Paljude arvates on ta seal vastukaaluks prantslasest siseturuvolinikule Michel Barnierile. Nagu Bowlesi puhul europarlamendis, võib ka Faulli tool kõikuma lüüa, kui Britannia «osadest tema portfelli sahtlitest väljub» – nii räägivad insaiderid.
Lisaks ähvardavale isolatsioonile on London juba mõnda aega olukorras, kus noored britid ELi tööle ei kipu. Mullu avanes kõrgkooli lõpetanutele 306 eurotöökohta. Vaid seitse neist haarasid endale britid. Sellest ei piisa kaugeltki vahetamaks välja peagi pensionile siirduvate Briti eurokraatide trobikonda, kes ühinesid ELi ametkondadega pärast Suurbritannia liitumist euroliiduga aastal 1973.
Kuigi valitsus on üritanud rohkem avaldusi välja manada, ei meelita lõpetanuid sugugi Brüsseli palgad, mis on kodumaistega kõrvutades üha vähem atraktiivsed. Paljud terased Briti noored ei läbi sõela seetõttu, et ei kõnele vähemalt kolme Euroopa keelt – ühele ühekeelsele britile on see sageli liig.
«Ka teistel maadel jääb avaldusi vajaka, aga Britannial kohe eriti,» ütles Antony Gravili, ELi pressiesindaja töökorralduse küsimustes.
Gravili, kes on britt, väidab, et ELi reeglitest lähtuvalt tuleb institutsioonidel tagada «geograafiline tasakaal» ning seetõttu on garanteeritud kõigi riikide esindatus kogu bürokraatia lõikes.
Küsimuse peale, mis saab temast endast, kui Britannia jääb isolatsiooni, mainis mees aga jalamaid – ja naljatoonis, tundub – oma Itaalia juuri.
CopyrightThe Financial Times Limited 2011.