Töökius 2019: Eesti juhid sõimavad naisi kanadeks

Kanad. Foto: Mailiis Ollino

Töökiusamine on eestlastele enamasti keeruline märgata, sest oleme pikka aega elanud ühiskonnakorras, kus töö pidigi olema raske, karmid reeglid ja normidele allumine paljudes rollides ametiga kaasas käivad nähtused, kirjutab koolitaja ja nõustaja Tiina Saar-Veelmaa.

Praegusel ajal on väga selgelt sätestatud piirid, mis on lubatud, mis mitte. Sisuliselt igasugune tegevus, mis inimese vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist ohustab, on mõistetav psühhosotsiaalse ohutegurina.

Aga sellegipoolest näen liiga sageli, kuidas nendest piiridest, kas teadmatuse või hoolimatuse tõttu üle sõidetakse. Näiteks hiljuti kirjutas mulle murelikult üks inimene, et töötades osalise koormusega koristajana ja oma tööd väga armastades, on ta sattunud olukorda, kus tema uus ülemus viimased kuu aega sunnib teda minema objektidele, mis tal üle jõu käivad ja vilistab tema tervislikele piirangutele.

Pane tähele

Postimees kirjutas eelmisel nädalal, et tööinspektsioon saab iga päev 10–15 telefonikõnet, kus inimesed küsivad nõu töökiusamise kohta ning see arv aina suureneb, mis teeb inspektsiooni ärevaks. Loe pikemalt artiklist «Töökiusamine kasvab Eestis hoogsalt».

Inimene oli kuulekalt edasi tööl käinud, aga siis oli tervis jupsima hakanud ja stressitase magamatuse ja ärevuseni viinud. Vaatasime siis koos, kust ta abi saab ja avastasime, et nende firmal on olemas ka personaliosakond, kes peaks selliste murede korral aitama. Lõpuks olukord lahenes, kuid see peaks olema ettevõttesisene asi märgata ja hoolitseda.

Samas, see on leebe näide. Olen oma klientide kaudu kuulnud ka meditsiiniasutusest, mille juht oma naistöötajaid (aastal 2019!) kanadeks sõimab, premeerib vaid neid, kes terve tööpäeva kohal istuvad, mitte neid, kes head tööd teevad, ja võltsib rahuolu-uuringu tulemusi kodulehel, et haigekassa lepingule vastata. Töötajad aga toimetavad kuulekalt edasi ja käivad vahepeal wc-s kas nutmas või võtavad haiguslehe.

Eesti peamine problem töökultuuris on ülekoormus. Sageli tajuvad inimesed, et neile pole asendust, nad töötavad ka õhtuti, vastates ülemuste kirjadele ning muretsevad tööteemade pärast nädalavahetusel, oma puhkeaja arvelt. Ikka veel ei julge enamus inimesi oma mõtteid töökohal avaldada, kartes hukkamõistu või töökoha kaotust, ja lepitakse töökultuuriga, mis sõna otseses mõttes nirutab neid. Kahjuks on meil ka soolist diskrimineerimist, mis just teatud erialadel silma paistab – kasvõi seeläbi, et naised peavad sama tõsiseltvõetavuse saavutamiseks ning õiglase tasu teenimiseks end kordi rohkem tõestama kui mehed. Seda näiteks isegi IT-valdkonnas.

Olen märganud, et kui organisatsioonis ei tegeleta süsteemselt kultuuri disainiga või juhtimise kui teenusega, siis tajuvad inimesed ebavõrdsust töösuhetes kuni kiusamise ilminguteni välja. Kui aga nende teemadega teadlikult tegeletakse ja kui juhid ise on eeskujuks, sh kasutavad majaväliseid mentoreid ja kootse enesearengu vitamiinina, siis on asjad pigem hästi.

Mida töötajad ise saavad ära teha? Paluda, et tavapärase tervisekontrolli raames mõõdetaks näiteks ka psühhosotsiaalseid ohutegureid või testitaks tööstressi ja läbipõlemise taset. Kui tuntakse end töökiusamise sihtmärgina, siis tasuks alguses pöörduda ettevõtte personaliosakonda, aga kui sealt abi ei saa, siis tööinspektsiooni.