Palju kisa, vähe villa. Alates Kreeka kriisi lahvatamisest aastal 2010 tuleb Euroopa Liidu tippkohtumisi kokku juba 15. Kõikehõlmavaid plaane on pakutud vähemalt viis.
Euroopa elab tippkohtumiste ajastus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otseselt võlakriisi tõttu on vahetunud seitsme eurotsooni riigi valitsusjuhid, muuhulgas asendati Itaalia Silvio Berlusconi ja Kreeka Giorgios Papandreou tehnokraatide Mario Monti ja Lucas Papademosega.
Aga päris saavutusi on kahetsusväärselt vähe.
Euroopa finantsstabiilsuse fond (EFSF) kõpitseti 1 triljoni euroseks euro päästmise mehhanismiks, mille tulejõud ja mandaat on siiski väga piiratud. Eurovõlakirjadest räägitakse uduselt ja tusaselt. Kreeka ja erakreeditoride vabatahtlik võlakirjavahetus venib ja venib. Vastumeelne kuid vältimatu liikumine eelarveliidu suunas põrkub vastu poliitilisi seinu.
Jah: panku pannakse end rekapitaliseerima, kuid seda tehakse nii oskamatult, et turud upuvad varadesse ja laenuandmine on lausa lõppemas. Ülivajaliku – kuid ajutise – likviidsuse süstimine jäi Euroopa Keskpanga hooleks.
Nakkus marsib aga edasi.
10-aastaste Itaalia riigivõlakirjade tootlused tõusid 2011. aastaga alla 5 protsendi tasemelt üle 7 protsendi piiri. 2012. aastal tuleb Itaalial leida uus raha aeguvate võlakirjade katteks, mida on 400 miljardi euro eest.
Majanduslanguse tulek tuleval aastal näib olevat otsustatud.
Eurotsooni majandus kasvas tänavu kolmandas kvartalis vaid 0,2 protsendi jagu, Saksamaa ja Prantsusmaa kasvu nullis põdur perifeeria.
Langus paneb proovile Portugali ja Iirimaa võime täita abipakettidega kehtestatud karmid eesmärgid.
Näost kaameks võtab aga teadmine, et järgmist ELi tippkohtumist saame näha juba jaanuaris.
CopyrightThe Financial Times Limited 2011.