Kasutatud auto ostmisel on alati olemas risk, et peale masina soetamist ilmnevad ostja üllatuseks ootamatud vead, mille parandamine ei olnud eelarvesse planeeritud. Advokaadibüroo Hedman Partners partner ja vandeadvokaat Urmas Kiik selgitab, kes taolises olukorras vastutab ning mida saab ostja oma õiguste kaitseks teha.
Ostja rõõm kasutatud, kuid müüja sõnul korraliku auto ostmisest võib kahjuks jääda mõnel juhul üürikeseks. Nii juhtuski hiljuti heauskliku autoostjaga, kelle vastsoetatud masina mootorisse ilmusid juba esimese saja kilomeetri läbimisel ebaloomulikud helid ja armatuuris süttisid hoiatavad tuled, kommenteeris Kiik hiljuti menetletud juhtumit. Remonditöökojas selgus tõsiasi, et kulukast remondist pääsu pole ning selle maksumus küündiks lausa neljandikuni auto müügihinnast. Ostja ja müüja selle juhtumi puhul omavahel kokkulepet ei saavutanud.
Kokkulepe müüjaga
Probleemide ilmnemisel tuleb esmalt pöörduda müüja poole, selgitas Kiik. «Antud juhul andis ostja müüjale juhtunust koheselt teada ja palus remondi rahastamist. Müüja keeldus, väites, et auto oli üleandmisel täiesti korras, seda oli regulaarselt hooldatud margiesinduses ja ostjale üleandmise päeval läbis auto ka tehnoülevaatuse,» kirjeldas heausklikku autoostjat kohtuvaidluses esindanud Kiik.
Tarbijavaidluste komisjon
Auto müüjaks oli juriidiline isik ning kõigepealt pöördus ostja tarbijavaidluste komisjoni poole, nagu peaks sarnases olukorras talitama igaüks, nõudes kahju hüvitamist või müügihinna tagastamist. Komisjon andiski ostjale õiguse, tunnustades tema õigust lepingust taganeda ning saada lisaks hüvitist tekkinud kulude eest. Auto müüja aga komisjoni otsust ettenähtud tähtaja jooksul ei täitnud.
Hagi kohtusse
Oma õiguste kaitseks ei jäänud ostjal üle muud, kui pöörduda hagiga kohtusse. «Kohtus esitas müüja täiendavad vastuväited, rõhudes muu hulgas sellele, et tegu ei olnud tarbijale müügiga, sest müügileping sõlmiti panga kui liisinguandjaga, mitte ostjaga,» kirjeldas Urmas Kiik edasisi arenguid.
Advokaadi sõnul ei olnud siiski tegemist asjatundliku vastuväitega, sest rahastaja ehk antud juhul liisinguandja osalemine ostu-müügi lepingus ei väära ostja-müüja vahelist suhet. Kohus leidiski, et tarbijalemüük on toimunud.
Tarbijalemüügi puhul kehtib üldjuhul eeldus, et kuue kuu jooksul ilmnenud mehhaaniline puudus oli olemas juba asja üleandmisel. Seega peab müüja suutma kohtus tõendada, et on müünud korrasoleva kauba ja rikke on põhjustanud ostja ise. Müüja antud kaasuse puhul seda tõendada ei suutnud ja ostja saavutas kohtus täieliku võidu. Müüja peab tagastama ostjale müügihinna ning hüvitama kõik kulud, mida ostja kõlbmatu sõiduriistaga seoses on kandnud, sealhulgas ka kohtukulud.
Kas ka eraisikust müüja vastutab?
Tulemus oleks Urmas Kiige sõnul olnud sarnane ka olukorras, kus ostja ja müüja oleksid olnud õiguslikus mõttes võrdses seisus ehk kui mõlemad oleksid eraisikud.
«Eluliselt ei ole usutav, et müüja antud juhul tõsisest mootoririkkest mitte midagi ei teadnud ja see tekkis juhuslikult just uue omaniku poolt esimese 100 km läbimisel. Järeldada võib seega, et müüja varjas osavalt puudust ja müüs teadlikult rikkis auto. Sellisel juhul langeb ikkagi vastutus müüjale, sõltumata sellest, kas tegemist on ettevõtte või eraisikuga,» selgitas vandeadvokaat.
Kasutatud asja müümisel tuleb avalikustada kogu info
Tarkusetera oleks ülaltoodu valguses selline, et kasutatud asja müümisel tuleb ostjale anda selle kohta kogu oluline info ning puudusi varjata ei tasu. Ausalt ja läbipaistvalt tegutsedes vabaneb müüja suurima tõenäosusega ka hilisemast vastutusest. Seevastu teadaolevate vigade varjamine võib tagantjärele väga kalliks maksma minna.
