Indrek Neivelt: Eesti iganenud maksusüsteem tuleks pöörata näoga tulevikku

Indrek Neivelt Foto: Mihkel Maripuu

Riigikogus tähtsa riikliku küsimuse «Maksusüsteem – kuidas edasi?» arutelu ettekandes rääkis Indrek Neivelt, et Eesti maksusüsteem on vanades dogmades kinni ning seda tuleks muuta tulevikku vaatavaks.

Meie maksusüsteem on kinni 90ndates, aga siis oli maksude maksmine distsipliin ning maksude kogumise võimekus teine. Samuti ei olnud rikkust, mida maksustada. Lisaks, veel 15 aastat tagasi või rohkem kui 15 aastat tagasi puudus kapital – siis, kui meil tehti seesama ettevõtte tulumaksuvabastus.

Tänane olukord on hoopis teine, meil on väga korralikult töötav maksuamet, meil on väga hea distsipliin maksude maksmisel ja maailmas on juba mõnda aega kapitali ülejääk. Samal ajal ka rikkuse kontsentratsioon on maailma üks suurematest probleemidest. Rääkimata juba, mida me kõik teame, muutunud ja muutuvatest töösuhetest.

Minevikus kinni

Muutunud on ka inimeste käitumine. 20 aastat tagasi oli ideaaliks äärelinnas elav pere, kellel oli garaažis kaks suure kütusekuluga autot, igal nädalavahetusel küpsetati sõpradega koos liha ning söödi torti. Täna on teised ideaalid ja inimeste käitumine on muutunud ja muutumas. Korter Kalamajas või Veerennis, suurte maasturite asemel on noortel peredel jalgrattad ja renditakse autosid. Mõelgem korraks, kuidas meie endi käitumine on muutunud, kuidas tänavapilt on muutunud viimase 10 või 15 aasta jooksul.

Kas näiteks 10 aastat tagasi olid ökotoodete letid kauplustes nii pikad, kas me rääkisime keskkonnaprobleemidest, millal teie konkreetselt ostsite viimati poest kilekoti või siis kas te nägite kümme aastat tagasi nii palju inimesi õhtul sportimas või jalutamas? Ja need muutused kõik ainult kiirenevad. Seepärast peame ka vabalt ja ilma dogmadeta rääkima meie maksusüsteemist, sest meie maksusüsteemil on väga suur osa tarbimismaksudel.

Aga nüüd kujutagem ette korraks, kui tarbimine hakkab vähenema, mis me siis tegema hakkame. Tarbimine enam ei suurene, vaid hakkab vähenema. Kas me kujutaksime seda ette, et kui me sõidame näiteks tööle jalgratastega, autosid ei osta, kütust ei osta, aktsiisi ei tule, käibemaksu ei tule, spordisaali asemel läheksime jalgrattaga sõitma, laenu ka ei võtaks auto ostmiseks – missugune see majandusmudel siis hakkab välja nägema?

Miks ma sellest praegu räägin, on see, et ma ei arva, et see niimoodi tuleb lähitulevikus, aga selge on see, et trend sinna suunas on. Juuakse vähem alkoholi – jällegi, aktsiisid. Kui nüüd sama uue ajastu inimene sellesama raha eest, mis ta tarbimata jätab praegusel kujul, läheks näiteks hoopis kuskile soojale maale puhkama – meie ei saa sellest mingit raha – või investeerib kusagil, näiteks säästab pensioniks või teeb lihtsalt vähem tööd, mõeldes, et tal ei olegi enam nii palju tarbida vaja, kuidas me siis oma ühiskondlikud kulutused kataksime? Vaatame seda. See on natuke teoreetiline variant, aga tegelikult paratamatult me selles suunas liigume.

Noorte maailm

Kui te vaatate ka oma laste ja üldse noorte käitumist, siis olete selles veendunud ilmselt. Ja rohkem räägitakse säästlikkusest. Paljusid asju saab rentida, mitte enam omada. Tööd saab teha ka mõistlikuma koormusega ja nii, et tervist jätkuks pikemaks ajaks. Noored ei arva enam, et nad peaksid töötama mitmel kohal ja siis kunagi pensionipõlve nautima. Nad teavad, et riiklikku pensioni neile tulevikus ei maksta ja nad tahavad oma energia ühtlasemalt ära jagada. Ja neid muutusi on veelgi rohkem. Tegelikult oleks tore, kui täna teie ees räägiks keegi 30-aastane – räägiks, kuidas tema ette kujutaks elu järgmise kümne-kahekümne aasta jooksul. Ja kindlasti on tal teine nägemus kui 50- või 60-aastastel.

Ehk siis maailm on muutunud ja muutub aina kiiremini ja kiiremini. Ja peab muutuma ka maksusüsteem. Nagu me sellest viimasest alkoholiaktsiisi tõstmisest teame, peab tegelikult arvestama väga suurte mõjudega, et see ei ole lineaarne. Ja ei ole lihtne maksude muutmine. Kui meil ei oleks naabreid ega vabakaubandust, siis oleks loomulikult lihtsam, aga nii see paraku ei ole. Kindlasti, kui me räägime sellest digimaksustamisest, räägime üldse erinevatest uutest eluvormidest vabas Euroopa Liidus, kus tööjõud vabalt liigub, peaks tegelikult rääkima ka maksudest laiemalt Euroopa Liidus, mitte ainult siin Eestis.

Me vajame mitmeid üleeuroopalisi makse, minu arvates küll, et me mitte ei konkureeriks seal, kus seda ei ole vaja. Ja samuti näiteks seesama eelnev kõneleja, Dmitri Jegorov, kui ta rääkis digimaksustamisest, jah, siin ei ole summad ei ole täna väikesed, aga see muutub, ja selge on see, et kusagilt tuleb pihta hakata, isegi kui ta alguses on 10 miljonit aastas, siis varsti ta on 100 miljonit jne, jne. Aga veel kord: mina täna digimaksustamisest ei räägi. Õrnalt puudutan ka mõnesid maksumäärasid, aga ma ei taha tegelikult neid konkreetselt välja pakkuda. Ma arvan, et kõige parem oleks see, kui me lepiksime kokku, et kui me maksusid muuta, siis vähehaaval, mitte väga palju korraga, sest järsud liigutused on liiga riskantsed.

Maksustame ressursi

Nii, kõigepealt loodusressursside maksudest. Me räägime väga palju sellest CO2-st ja keskkonnast. Tegelikult oleks rohkem vaja maksustada maailmas loodusressurssi – mitte tarbimist, vaid just loodusressurssi. Sest kui me mõtleme selle tarbimise peale, siis näiteks käsitöö on sama moodi maksustatav täna käibemaksuga kui plastmassist nõud või mingid muud plastmassist tehtud asjad. Selline ei ole õige, aga samas on selge, et sellist riikidevahelist kokkulepet ühes riigis ilmselt teha ei saa, ei sünni, sest alati leidub keegi, mõni riik, kes tahab oma konkurentsivõimet tõsta. Selles mõttes ma arvan, et ressursimaksude poolest ei ole meil mõtet hakata teerajajaks. Katsume teistega koos sammu pidada ja vaatame, et meie majandus konkurentsivõimetuks ei muutu.

Aga millest ma kindlasti arvan, et me peaksime rääkima keskkonnasaastamise juures, on see, kuidas me saastame oma põhjavett. Mitte me ei peaks niipalju rääkima CO2-st, vaid just nimelt põhjaveest. Sellest, kui palju meie põllumajandus kasutab väetisi ja kemikaale. Minu arvates on vähemalt see palju suurem oht loodusele kui metsade raiumine, millest nii palju juttu on. Ja siin ma pakuksin välja, et ainukene, vähemalt minu mõttes ainukene töötav mudel on see, kui me vabastaksime mahepõllumajanduse käibemaksust.

Olen veendunud, et neid ideesid on maksuspetsialistidel veelgi rohkem, aga see, et soodustada tervislikumat toitumist, soodustada seda, et me oma põhjavett, oma maad nii palju ei mürgitaks, seda tuleb alustada. Ja üks lahendus selleks on käibemaksuvabastus ökoloogiliselt puhastele toiduainetele.

Varade maksustamine

Nii, järgmiseks, varade maksustamine. Siin on vähemalt minu arvates oluline vähendada veel kord palgamakse keskmise ja madala sissetulekuga inimestel ning suurendada varadelt võetavaid makse ja maksustada rohkem suuremaid tulusid. Palju räägitakse viimasel ajal mitte ainult tulude, vaid ka rikkuse suuremast maksustamisest. See oleks ühiskonna kui terviku seisukohast väga õige ja õiglane. Küsimus on ainult, mida ja kuidas maksustada – kas kinnisvara või ka aktsiaid ja osakuid või rikkust tervikuna, nagu soovitab Ameerika Ühendriikide demokraatliku partei presidendikandidaat Elizabeth Warren. Ja need ei ole lihtsalt ühe poliitiku ideed, vaid nende taga on erinevate mõttekodade ajutrustid.

Nii näiteks soovitab Warren maksustada üle 50-miljonilist varandust kahe ja üle 1-miljardilist varandust 3%ga. Kuidas näiteks oleks, kui meil maksustada kõik vara, mis ületab 10 miljonit eurot, 1%ga aastas? Või esialgu poole protsendiga? Kui mitu rikast eestlast lahkuks siis sellepärast ja kui suur oleks aastane lisalaekumine eelarvesse? Ma tegin eelmisel nädalal väikese küsimise oma tuttavate rikaste inimeste hulgas ja üldiselt sellist lähenemist pooldatakse. Ettevõtjad saavad väga hästi aru, et samamoodi ei saa elu kaua jätkata. Üldse ma arvan, et tuleks varade maksustamisel aluseks võtta mingi alampiir ja samamoodi ka maamaksudest rääkides. Meil on maamaksud kodualune maa maksust vabastatud, aga kui näiteks oleks kuni 100 000 euroni edaspidi maamaks, oleks jällegi natuke liikumine õiglasema ühiskonna suunas ja ka eelarve kosuks.

Tulude maksustamine

Tulude maksustamine. Jällegi oleme jõudnud aega, kus rahaline kapital on väga odav ja inimene on kallis, 20 aastat tagasi oli olukord risti vastupidine. Palgad on meil kiiresti kasvanud, jõuavad kiiresti ka järgi Euroopa keskmisele. Kui me mõtleme tulevikule, siis järgmise kahekümne-kolmekümne aasta jooksul näeme me madalaid intresse ja seda, kuidas robotid palju meie tööd ära võtavad. Aga robotitelt ei ole vaja maksta sotsiaalmaksu, ei pea korjama raha pensionisambasse, samuti ta ei käi perearsti juures. Sellepärast oleme me pannud oma inimesed selle kõrge sotsiaalmaksuga ja teiste palgamaksudega halvemasse olukorda ja peame vaatama, kuidas neid makse saaks vähendada.

Ka Dmitri Jegorov puudutas oma ettekande lõpus seda, et tuleks kõiki tulusid võrselt maksustada eraisikutel. See oleks minu arvates ka õige ja õiglane, et nii dividendid kui ka kinnisvara rentimise tulud oleks samamoodi maksustatud kui palgad. Sest veel kord: elu on muutunud. Ja siin ma arvan, et selleks, et kedagi mitte Eestist ära hirmutada, peaks olema sotsiaalmaksul lagi.

Ja nüüd teema, mis väga paljusid ilmselt erutab – kas me vajame astmelist tulumaksu? Ma arvan, et jah, vajame. Ma toon siin teile ühe näite, kus minu isiklik arvamus on viimase 20 aasta jooksul 180 kraadi muutunud. 20 aastat tagasi aitas meid üks Soome konsultant. Ja paar aastat hiljem, kui ta siis meiega töö lõpetas, lahkus ta sellest mainekast konsultatsioonifirmast. Siis ma küsisin, et miks ta sealt ära läks. Ta ütles, et kui ta õhtul tegi pikki päevi – aga seal olid väga pikad tööpäevad –, siis ta maksis pool sellest Soome riigile, sellest ületöötatud ajast. Ja siis ma mõtlesin, et no ei ole väga mõistlik teha selline maksusüsteem, kui sa pead pool ületundidest ära maksma.

Täna ma arvan tegelikult vastupidi juba. Ja see, et sellisel astmelisel tulumaksul on palju sügavam filosoofia, kui esmapilgul tundub. See aitab, esiteks, paljudel ületundide tegijatel jõuda olulisemalt tasakaalustama elu poole, ja teiseks, kui me vaatame tulevikku, siis oleks hea, kui tööd jätkuks kõigile. Ei ole hea, kui osa teeb 70-80 tundi nädalas ja teistel pole üldse tööd. See suunab selgelt inimeste käitumist. Ja kõige kõrgem tase ei pea olema 50%, vaid näiteks 25-30%. See ei hirmuta kedagi ära, aga eelarvele on mõju olemas. Samuti arvan, et tuleks vaadata üle ka meie tulumaksusüsteem, ettevõtte tulumaksusüsteem.

Ei ole midagi loogilisemat kui see, et kui firmal läheb hästi, siis jagab ta seda ka teistega, eriti oma kogukonnaga. Samuti on mitmed spetsialistid ja omavalitsusjuhid arvanud, et ettevõtte tulumaks peaks laekuma kohaliku omavalitsuse eelarvesse, vastasel juhul ei ole kohalikul omavalitsusel ega kohalikel huvi suurte tööstusinvesteeringute vastu. Jah, arvan samuti, et see oleks väga loogiline. Ja veel kord: see määr ei pea olema ülemäära suur.

Pahede maksustamine

Nüüd pahede maksustamine. Siin ma ei ole sada protsenti nõus, ütlen kohe, eelkõneleja Dmitri Jegoroviga, aga ma kohe jõuan sinna kohta. Sellepärast, et pahede maksustamine ei ole tähtis mitte ainult eelarve printsiibist, vaid ka meie käitumise suunajana. Ja ma arvan, et loogiline oleks, et haigekassa eelarvesse laekuks raha, me kogume maksustades tervist rikkuvaid tegevusi. Alkoholi- ja tubakaaktsiis peaks kindlasti laekuma haigekassa eelarvesse ja kui palju me suhkrut tarbime, ja suhkru kahjulikkusest, oleks hädavajalik ka suhkru maksustamine, näiteks suhkrujookide aktsiis. Väike maks limonaadile juurde ja uskuge, käitumine hakkab inimestel muutuma, eriti lastel.

Lõunanaabrid lätlased on seda proovinud ja nad arvavad vähemalt ise, et see oli üks põhjus, miks Läti laste ülekaalulisus viimastel aastatel enam ei kasva. Ja veel kord: ta ei ole niivõrd eelarvelise tähtsusega kui just käitumise suunaja. Kui limonaad on poes tuntavalt kallim kui vesi, siis ostab laps pigem vett kui limonaadi. Ja veel kord: ma arvan, et kui me ka kulutame selle maksu sisseviimisele sama palju, kui me sealt teenime, siis ikkagi käitumist me inimestel muudame ja see on juba positiivne.

Nüüd veel üks mõte, mis otseselt maksudesse ei puutu, aga ka natuke sellist riigieelarve rahastamist. Praegu väga palju räägitakse meie teaduse ja kõrghariduse rahastamise probleemidest, aga näiteks me teame kõik, et meie kõrgharidus on täna tasuta. Me saame aru, et selleks hästi raha ei taha jätkuda ja riik ei saa ka laenu võtta erinevate Euroopa Liidu piirangute tõttu. Aga mis oleks, kui näiteks üliõpilane võtaks hoopis laenu?

Meil oleks väga soodus süsteem õppemaksu protsendi doteerimiseks, näiteks kui protsent oleks lõpuks üliõpilasele ainult 2% aastas ja selle turuintressi ja siis õpilase intressi vahe riik kompenseeriks, töötaks välja ka laenukustutamise mehhanismi, mis seoks ära Eestis töötamise ka avalikus sektoris. Jällegi, saame eelarvesse raha juurde ja ilmselt ka inimeste käitumine muutuks vastutustundlikumaks.

Nii, kokkuvõtteks. Ma arvan, et meie tänane maksusüsteem on rahuldav, aga mitte väga hea. Ei maksa ennast ka eksitada sellest, kui kusagil ilmub pealkiri, mis ütleb, et Eesti maksusüsteem on kõige parem maailmas või kõige konkurentsivõimelisem, sest tekstis on selgelt öeldud, et seal on hinnang antud ettevõtte seisukohalt – mitte Eesti inimese seisukohalt, vaid just nimelt ettevõtte seisukohalt. Mina ei arva, et me selles nimekirjas peaksime maailmas esikohal olema, see on liiga kallis hind ühiskonnale.

Kui me vaatame neid edetabeleid, kes seal on, siis need on meie saatusekaaslased, selle nimekirja tipus on meie saatusekaaslased ja meie naabrid Läti-Leedu ja veel mõned idabloki maad. Et pigem olla selles edetabelis kõrgel kohal, on see signaal, et midagi on meil valesti ja mida peab teisiti tegema. Kui me üldist maksukoormust tõsta ei plaani, siis saame seda ainult ümber jagada.

Tööl käivate ja väärtust loovate inimeste arv meil ei kasva, see tähendab, et saame maksukoormust ümber tõsta erinevatele elanikkonnagruppidele. Ja veel kord tulen tagasi alguse juurde, et peaksime vähendama tarbimismaksude osakaalu ja maksustama rohkem pahesid, varasid ja suuremaid tulusid. Maksukoormat liigutada rohkem suureettevõtetele, rikastele eraisikutele ja suuremat tulu teenivate inimeste poole.

Ja lõpetuseks. Ma arvan, et oleks tore, kui oleks vähem dogmasid ja kõik ettepanekud oleks lauale tõstetud, et missugune ikkagi see meie süsteem peaks olema, mis meid 20 aastat edasi aitab elada. Selleks tuleks kaasata rohkem nooremaid inimesi nendesse vestlustesse.