/nginx/o/2011/09/22/762034t1h1f5c.jpg)
Niipalju kui me teame, ei ole eurotsooni tippkohtumistel päikesest, merest, liivast ja lõõgastumisest veel räägitud. Äkki oleks aga Vahemeremaade kriisi lahendus Vahemeri ise?
Kriisi lahendaks puhkus lõunas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sest milles on probleem? Sakslased ja teised rikkad euroala külmemast kandist ei ole valmis ostma rohkem vaesema-soojema perifeeria kraami, et viimase jooksevkontot tasakaalustada – eelarvepuudujäägist rääkimata.
Seda seetõttu, et perifeeria töölised küsivad liiga palju raha. Ehk – nagu ütlevad majandusteadlased – nende ühiku tööjõukulud ei ole euro tingimustes konkurentsivõimelised.
Berliin leiab, et lahendus oleks perifeerias palku langetada (majandusteadlaste keeles sisemine devalvatsioon). Nagu nende õnnetute maade elanikud parasjagu avastavad, on see väga valus, kuna Portugal, Iirimaa, Itaalia, Kreeka ja Hispaania on majanduslanguses või selle piiril. Tagajärgedest ei pääse ka Saksamaa: kuumade maade rahanäljas asukad ei suuda enam nende kliimaseadmega Porsche Cayenne’e osta.
Alternatiiv – kui Iirimaa välja arvata, kus aga Saksa rohi vist isegi toimib – oleks võtta otsustavalt kasutusele perifeeria peamine pluss ehk soe kliima. Rikkad külmetavad sakslased tahaks ju sõita korraks peesitama. Mis võimaldaks lahendada euroala hädad nii lühemas kui pikemas perspektiivis.
Lühemas perspektiivis oleksid nõrkade perifeeriamajanduste jaoks parimaks lahenduseks loomulikult rahaülekanded Saksamaalt ja ülejäänud tuumikust. Pole aga mingi üllatus, et Berliinis, Helsingis ja Amsterdamis tundub selline avakäik kole. Seetõttu tuleb tekitada poliitiliselt aktsepteeritav kontekst.
Kontekst oleks kinkida kodanikele soodustustega vautšerid vabalt valitud perifeeriasse – populistliku poliitiku silmad peaksid minema särama! Sakslased on ju kindlasti ära teeninud killukese päikest?
Pikemas perspektiivis pöörab see Berliini perspektiivi pahupidi. Selle asemel, et tõsta perifeeria konkurentsivõimet, kukutataks tuumiku konkurentsivõimet. Euro peaks (lõpuks) selles valguses langema, kuid lühemas perspektiivis kompenseeriks kõik mulje, et piirkonna probleemid on lahendatud.
Kogu koorem ei tohiks jääda Saksamaa kanda. Õnneks oleks sel lähenemisel aga rohkem rahvusvahelist tõmmet, kui IMFi kaudu raha andmisel. Võib-olla tahaks kampa lüüa ka Suurbritannia ja toetada riigi poolt perede puhkusi? On ju David Cameroni mõte liikunud selles suunas, et maksussüsteem peaks turgutama abielu.
Venemaal oleks lihtne anda oma panus: tuleb nõuda, et Küprosel offshore-asju ajavad oligarhid peavad veetma lisaks nädala Kreekas. Võib vaid tulla probleem, et sealsed sadamad ei mahuta ära sellises kohuses megajahte.
Aga ärgem unustagem jänkisid. Tavalistel aegadel vabariiklik Kongress vaevalt puhkuste doteerimise poolt hääletaks. Kui aga suunata meede vaestele demokraatide poolt hääletavatele sinikraedele, siis võiks nad ju küll novembriks Euroopasse saata. Et nad valimised maha magaksid, oleks puhas juhuks. Maksta võiks näiteks Föderaalreserv.
Puhkajaid oleks vaja üsna massiliselt, aga ületamatu probleem see poleks. Pool Hispaania, Portugali ja Kreeka jooksevkonto puudujäägist oleks ära pühitud, kui vaid üks kuuest sakslasest, soomlasest ja hollandlasest seal 2000-eurose puhkuse peaks.
On ka lahtisi otsi. Kui suur peaks olema subsiidium, et töötaja puhkusele lükata? Samuti: kas Euroopa peaks võtma vastu mingisuguse seaduse, mis keelustaks kohutavad tõsielusarjad puhkajate pummelungidest?
CopyrightThe Financial Times Limited 2011.