Ajalehed läksid Eesti Posti vastu lahingusse

Eesti Post kavandab perioodikateenuste hinnatõusu. Foto: Ants Liigus

Muuhulgas Eesti suuremaid paberlehti koondav Eesti Meediaettevõtete Liit esitas konkurentsiametile teabenõude, et saada selgust ajalehtede ja ajakirjade kojukande 11-protsendilise hinnatõusu vastavusele konkurentsiseadusele. Eesti Post jagas kodulehel selgitusi.

Eesti Meediaettevõtete Liidu tegevjuhi Mart Raudsaare sõnul soovib meedialiit konkurentsiametilt haldusakte, mis seonduvad sellega, kuidas on konkurentsiamet hinnanud Eesti Posti tegevuse kulupõhisust seoses perioodika kojukande teenusega.

Samuti taotleb Meedialiit kõiki muid dokumente ja materjale seoses perioodika kojukande teenusega.

Eesti Post on teavitanud avalikkust perioodika kojukandeteenuse planeeritud olulisest hinnatõustust. Meedialiidu hinnangul ei pruugi planeeritud hinnatõus aga olla kooskõlas konkurentsiseaduse ja postiseadusega.

«Uurides Eesti Postilt hinnatõusu põhjuseid vastas Eesti Post, et nende tegevuspõhist kulumudelit kontrollib konkurentsiamet,» selgitas Mart Raudsaar konkurentsiameti poole pöördumist.

Meediaettevõtted nõustuksid kuni 5-protsendilise hinnatõusuga

Postimees Grupi juhatuse esimehe kohusetäitja Andrus Raudsalu sõnul ei ole Eesti Posti esmaspäeval teatavaks tehtud 11,1-protsendiline perioodikateenuste hinnatõus põhjendatud, meediaettevõtted oleks aga nõus 5-protsendilise hinnatõusuga.

«Eks lõpuks leitakse läbirääkimiste lõpus enamasti mõistlik lahendus, aga täna on meie seisukoht, mida toetavad ka kõik teised lehti välja andvad ettevõtted, et me oleksime 5 protsendiga valmis lepingusse minema, kõrgem hind tundub meile aga ebaõiglane,» sõnas Raudsalu teisipäeval BNS-ile. 

Kõrgem hinnatõus kajastub ka ajalehetellimuste hindades. «Kui me räägime 11-protsendilisest hinnatõusust, siis tähendab see tõenäoliselt 50-sendist tellimuse hinnatõusu puhtalt Omniva hinnatõusu katteks.»

Eesti Post: perioodika kojukande tasu tõus on ebamugav kõigile osapooltele

Eesti Posti juhatuse esimees Ansi Arumeel põhjendab riigifirma kodulehel kojukande hinnatõusu vajadusega tõsta palkasid.

Ansi Arumeele põhjendused muutmata kujul:

Viimastel päevadel on meedias kõlanud hirmutamised nagu Eesti postisüsteem kukuks kokku ja lakkaks toimimast, kuna Eesti Post tõstab ajalehtede kojukande hindasid. Sellised hirmujutud ei ole asjakohased, ometi on neis üksjagu tõtt.

Kui vaadata laiemat pilti, siis on meil postiteenusega probleem. See probleem on päris suur ja päris valus. Eesti on digiriik, mis tähendab, et enamik suhtlust nii eraisikute kui ka ametkondade vahel on kolinud digitaalsetesse kanalitesse. See on ühest küljest väga hea, kuid teisest küljest toonud kaasa kirjamahtude suure vähenemise.

Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on kirjamahud vähenenud 5 korda ja sellega ka Eesti Posti tulud, mis on taganud postivõrgustiku toimimise. Kümme aastat tagasi saadeti Eestis ligikaudu 60 miljonit kirja aastas, nüüd on neid alles jäänud vähem kui 12 miljonit aastas – vahe on 48 miljonit kirja. Kui see korrutada tänase margihinnaga ehk 65 sendiga, siis saame teada, et postisüsteemist on kadunud 31 miljonit eurot. Vähenemine on olnud drastiline. Järelejäänud kirjad on enamuses arved, mida saadavad ettevõtted. Kõige tavalisemaid margiga lihtkirju ja postkaarte saadab keskmine eestlane vähem kui kaks korda aastas.

Kuna kirjateenuse mahud ja tulud on vähenenud, siis jääb postivõrgu peamiseks ülesandeks üha rohkem perioodika kohaletoimetamine, meediafirmade kanda aga üha suurem osa postivõrgu kuludest. Selline olukord on kujunenud aja jooksul ja süveneb aasta aastalt. Suur roll on selles tänasel postiseadusel, mis on ajale jalgu jäänud ega võimalda piisavat paindlikkust olukorraga kohanemiseks. Lisaks on ka universaalsete postiteenuste hinnad jäänud juba neli aastat korrigeerimata.

Eesti Posti kandevõrk, mis koosneb kirjakandjatest, autodest ja jaotuspunktidest töötab 6 päeva nädalas. Selles töötab üle tuhande inimese ja sõidab ringi 650 autot. Kuuel päeval nädalas viime laiali ajalehti ja ajakirju üle terve Eesti. Selleks sõidame iga päev rohkem kui 40 000 kilomeetrit ehk ühe ringi ümber maakera. Aastas teeb see ca 11,5 miljonit kilomeetrit.

Sellise võrgustiku käigus hoidmine maksis 2018. aastal ca 25 miljonit eurot. Perioodika kulud moodustasid kokku 7,8 miljonit eurot. Meediafirmad tasusid meile läbi teenusearvete 4,1 miljonit, riik lisas dotatsioonina 1,3 miljonit ja Eesti Post läbi teenusekahjumi veel omapoolse toetusena 2,4 miljonit. See tähendab, et juba praegu maksab riik pea poole perioodika kättetoimetamise kuludest.

Eesti Post toetab meediafirmasid läbi oma teiste teenuste ja äride, kuid selline ristsubsideerimine ei ole lubatud ja korrektne. Oma koormuse kandevõrgule seab ka universaalne postiteenus, mis tõi ettevõttele 2,5 miljonit kahjumit.

11,1%-list hinnatõusu arvestades saab Eesti Post järgmisel aastal meediafirmadelt mahulangust arvestava prognoosi järgi 334 000 eurot lisatulu. Samal ajal kavandame oma esmatasandi töötajate palgatõusu. Kui võtta need töötajad, kes kõige otsesemalt on seotud perioodika koju viimisega, siis nende 5%-line palgatõus maksab ettevõttele ca 650 000 eurot. See on hädavajalik kulu, mida me ei saa edasi lükata, sest juba praegu oleme hädas kirjakandjate leidmisega mitmetesse piirkondadesse.

Praeguses olukorras on kaotajad kõik osapooled. Postiettevõtte kannab teenuse pealt kahjumit ning kirjakandjad töötavad väikese palga eest. Täpselt sama olukord on ka meediafirmade enda kandefirmal Ekspress Post, mille kahjum oli eelmisel aastal  ligi 700 000 eurot. Paberväljaannete kasumid pole kiita – oma osa on siin kulude tõusul, lisaks kandele tõuseb ka paberi hind maailmaturul, töötajate palk jne. Kindlasti avaldab mõju ka digitaliseerimine ja fakt, et reklaamitulud on läinud suurte digihiiglaste nagu Google ja Facebook kätte. Rahul pole erinevatel põhjustel ka tarbijad ega riik.

Lahendus sellisele olukorrale ei ole üksteise süüdistamine. On väga oluline, et kvaliteetne kojukanne säiliks, aga see ei tohi tulla kirjakandjate palkade arvelt. Usun endiselt, et hetkel pakutud hinnatõus on hea kompromiss järgmise aasta jaoks, kuid vaja on laiemat ja pikaajalisemat lahendust. Kuna keeruline olukord nõuab tõenäoliselt üsnagi revolutsioonilisi lahendusi, siis leian, et lahenduse leidmine tuleb teha üheskoos. Suure pildi lahendamisel tuleb esmajärgus alustada postiseaduse ajakohastamisest ja universaalse postiteenuse korrastamisest. Ja nende muutuste selgitamisel ühiskonnale on ka ajakirjandusel oluline roll.