Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/21/11590481t1h326d.jpg)
/nginx/o/2019/08/29/12511773t1hfd7a.jpg)
Rahandusminister tahab suured maanteed neljarajaliseks ehitada erasektori rahastusega.
Plaan lasta kolm põhimaanteed erasektoril välja ehitada ning nende pealt kasutusrenti maksta võib minna riigile kalliks maksma, sest erasektoril on kombeks nõuda tublit tootlust. Idee vajaks põhjalikku analüüsi, mis tõestaks, et erafirma efektiivsus kaalub üles krõbedama hinna.
Rahandusminister Martin Helme käis eile ootamatult välja plaani, et Tallinnast Pärnusse, Tartusse ja Narva viivad maanteed tuleks koostöös erasektoriga neljarajaliseks ehitada. Lihtsalt öeldes tähendaks see seda, et riik telliks erasektorilt nn PPP-projektiga maanteede ehituse ning maksaks selle eest pikema aja jooksul kasutusrenti.
Üks PPP suurimaid nõrkusi on kallidus. «Erasektor tahab projektilt raha teenida. Varasemate projektide pealt oleme näinud, kuidas erasektori tootlused on kopsakad, ja sellises olukorras oleks mõistlik teha riigil endal investeering,» ütles Luminori ökonomist Tõnu Palm ideed kommenteerides.
Samasugune kriitika tuli reformierakondlasest endiselt rahandusministrilt ja reformierakondlaselt Aivar Sõerdilt. «Era- ja avaliku sektori koostöövorm suurte infrastruktuuriobjektide puhul pole tõsiselt võetav variant, sellel on mitmeid puudusi. Nendest suurim on see, et lõppkokkuvõttes läheb objekt maksumaksjale mitu korda rohkem maksma kui riigieelarvest otse finantseerides. Lisandub risk, et tekib pikaajaline sõltuvus ühest koostööpartnerist,» ütles Sõerd.
Hoiatav näide Tallinnast
Endise ministri sõnul pole näidet vaja kaugelt otsida. «PPP-vormi rakendati Tallinna koolide renoveerimisel ja see koostöövorm tegi kogu ettevõtmise ebamõistlikult kalliks. Kasutusrendi vormis tasumise puhul lisanduvad erasektori laenukulud, marginaalid ja nii edasi. Pealegi saaks riik ise võlakirju emiteerida palju soodsamatel tingimustel kui erasektori ettevõtted,» märkis ta.
Tallinna koolide renoveerimise PPP-lepingu üheks pooleks olnud Urmas Sõõrumaa ei näe aga plaanis probleemi. «Loomulikult on avalik sektor oma PPP-vitsad kätte saanud, teinud neid teadmatusest mitte kõige paremal moel, aga praegu on kõik selge ja arusaadav ja PPPd saaks teha nii, et see rahuldab kõiki osalisi,» arvas Sõõrumaa.
Euroopa reeglid ei luba meile suurt eelarvedefitsiiti, mistõttu suurte investeerimisprojektide elluviimine on Helme sõnul raskendatud.
Sõõrumaa ütles, et pooldab era- ja avaliku sektori koostööd, sest nii on võimalik kõige efektiivsemalt projekte lahendada. «Erainvestor on huvitatud sellest, et ta jääks plussi. Üsna tihti rajab avalik sektori rahamahukaid monstrumeid, võtame kas või Eesti Rahva Muuseumi, ja pärast ei tea keegi, millised selle monstrumi ülalpidamiskulud tulevad. Erasektor vaatab aga, et investeering oleks tulevikus ka kasumlik,» ütles Sõõrumaa.
PPP positiivne külg on see, et riik ei pea sellisel juhul laenu võtma. «Euroopa reeglid ei luba meile suurt eelarvedefitsiiti, mistõttu suurte investeerimisprojektide elluviimine on raskendatud,» selgitas Helme. Seega tuleb kasutada meetodit, kus investeerimiskulu ja laenukoormus jääb erasektori peale. «See tähendab, et pikema perioodi jooksul, räägime siin 25–30 aastast, liisime valmis ehitatuid teid ja meie partner tagab neile liisingumakse eest ligipääsetavuse. Riik maksab sellisel juhul nii-öelda kasutusrenti selle tee eest. Kui riik ehitaks need teed oma rahaga, siis läheks eelarve lõhki,» ütles Helme.
Ta lisas, et vastav raamistik vajab veel põhjalikku väljatöötamist, kuid sobiva lahenduse korral ei mõjuta PPPde kaudu finantseeritavad projektid riigieelarve tasakaalu nende tegemise aastal, vaid kulud jaotuvad pikema aja peale.
Teemaks on valikukoht
Küsimusele, kas valmis ehitatud teede rent ei tooks kaasa maanteetasud ehk lihtsamalt öeldes teemaksu, vastas Helme, et see on valikukoht, aga valitsuse soov on vältida teemakse. «Teekasutustasud ei ole vajalikud. Iirimaa ehitas näiteks oma maanteevõrgu välja PPP abiga ja neil ei ole teemaksu. See ei ole kindlasti tingimus või eeldus,» lisas ta.
Nordeconi teedeehituse direktor Ain Pähkel nendib, et kolme maantee ehitus oleks Eesti erasektori jaoks liiga kallis. «Ei tahaks uskuda, et meie eraettevõtetel on selliseid vahendeid või et keegi neile sellist laenu annaks,» ütles ta. «Kui plaan käiku läheb, siis on tõenäoline, et tulevad suured kontsernid välisriikidest, kes võtavad peatöövõtu ja koorivad tulu,» lisas Pähkel.
Pertens: maksulisele teele tuleks luua mittetasuline alternatiiv. Eestis see pigem ei toimiks.
Trev-2 juht Sven Pertens ei olnud Eesti ettevõtete võimekuse suhtes nii kriitiline. «Kaasatakse kindlasti rahvusvahelised finantsinstitutsioonid,» ütles ta. Maanteetasusid, mis erasektorile makstava rendi kompenseeriksid, oleks Pertensi sõnul aga keeruline rakendada. «Maksulisele teele tuleks luua mittetasuline alternatiiv. Teoreetiliselt oleks see teostatav, aga Eestis, kus vahemaad on väikesed ja puudub dubleeriv teedevõrk, see pigem ei toimiks,» ütles ta.
Pertens lisas, et kui kõik muud variandid ära langevad, siis tuleks PPP-varianti kaaluda. «Riigil oma eelarvest vahendeid ei ole ja samuti ei võimalda riigieelarve struktuurne tasakaal laenu võtta, siis kolmas võimalus olekski PPP-projektid,» ütles ta.
Samas tõi Pertens esile, et targem oleks laenu võtta. «Praegu on intressid väga soodsad ja riik saaks mõistliku laenu. Arvestades euro ostuvõime vähenemist, oleks laen mõistlik, aga see on juba valitsuse küsimus, kas laenuvõtmine on võimalik või mitte. PPP valimine kujuneks tõenäoliselt kallimaks,» ütles ta.