Neivelt eksib – pärisorjus tuleb tagasi

Kogu I pensionisammas seisab teoorjusel. Foto: anan kaewkhammul / PantherMedia / anan kaewkhammul

«Väga hea otsus valitsuse poolt. See on justkui pärisorjuse kaotamine kakssada aastat tagasi,» kirjutas II pensionisamba senisel kujul kaotamisest Indrek Neivelt sotsiaalmeedias. Ta eksib, piltilikult on see hoopis pigem pärisorjuse, täpsemalt riigi- või teoorjuse, taastamine.

Isamaa ja tema mõttekaaslaste jutt sellest, et II pensionisammas muudetakse vabatahtlikuks, on silmapete. See on nagu pakkuda pärisorjale vabadust valida, kas karistus tuleb piitsaga või kepiga. Või leebemalt, kas maksad kümnist tööga või rahaga. Sest sisuliselt ju mingit vabadust ei teki – endiselt jääb alles sunnismaisus ehk riiklikul seatud kohustus maksta. Saab vaid valida, kas riigile või iseendale.

Kui pärisorjuse kujundit jätkata, siis mõnes mõttes pööratakse inimesed hoopis pärisorjusesse tagasi. Oli ju pärisorjuse osa ka kohustuslik teoorjus, mida tänapäeval võiks mõista näiteks maksukoormusena - osa oma ajast töötad sa riigi heaks makstes makse. Nii ongi Isamaa juhtimisel valitsus loomas võimalust maksta riigile kohustuslikult suuremat maksu – kui II pensionisambaga liitunud maksavad pensionideks 16% sotsiaalmaksu, siis I sambasse naasjad peavad maksma veerandi võrra rohkem ehk 20%. Teisisõnu, suurem osa töötunde kulub riigile maksude tasumiseks. 

Sama mustrit jätkates meenutab kohustuslik II pensionisammas pigem valgustatud feodaalide püüdu anda pärisorjadele kohustuslik vabadus koguda iseendale raha, mitte maksta valitsejatele kümnist ning loota nende almustele vanaduspõlves. II pensionisamba kogujad maksavad küll 4% sotsiaalmaksule lisaks 2% otse pensionifondi, aga seda raha kogutakse iseendale. Kusjuures kogutud varad on ka feodaali (tänapäeva mõistes riigi) eest kaitstud ja puutumatud, sest neile ei saa ligi isegi maksuamet, rääkimata võlaküttidest.

Olemuslikult oleks tõeline isiklik vabadus ja vastutus hoopis I pensionisamba kaotamine ning III pensionisamba võimendamine. Ehk igaüks vastutagu ise oma pensioni eest. Aga sellest muidugi keegi peale Rain Lõhmuse tõsimeelselt rääkida ei julge. Enamgi, tõeline vabadus ehk III pensionisammas on kogu debatist täielikult ununenud või õigemini teemana tapetud.

Ja nii ongi pensionivaidlus taandunud küsimusele, kas parem on riigi- või pangaorjus. Sisult tuule tallamisele.