Psühholoog: Eesti noorte pingutamise geen on nõrgenenud

Konsultatsioonifirma Tripod koolitaja ja psühholoogi Liisa Raudsepa sõnul meeldib eestlastele rääkida pingutamise geenist, kuid viimasel ajal hakkab see vähemalt noorte hulgas nõrgenema.

«Olen seda oma töö käigus märganud, et noored ei pea enam vajalikuks nii palju pingutada,» lausus Raudsepp Paides toimunud Arvamufestivali Postimehe paneelis «Jõukad, aga õnnetud». Koolitaja sõnul on muutunud tähtsamaks eneseteostus, kuna vanemad on taganud noortele turvatunde ja elementaarsed vajadused. «Noored enam ei tunne, et ellu jäämine oleks ohus.»

Raudsepp tõi näiteid, kuidas noored ei lähe tööintervjuul enam saama, vaid kuulama, mida neile pakutakse. «Palju vähem tähtis on see, mida noortel endil anda on,» lisas ta.

Samuti on hoogsalt levinud uued vaimsed praktikad, näiteks mindfulness (eesti keeles teadvelolek, ärksameelsus, meeleteadlikkus-toim). «Samas on teada, et selle praktiseerimine vähendab pingutamist. Kuigi paljud juhid seda teevad, et suure stressiga toime tulla, õpetab see vähemaga leppima, mitte rohkem nimel pingutama,» selgitas psühholoogia haridusega Raudsepp.

Juht vastutab töötaja õnne eest

Samal ajal märkis ta, et tööandjate õlul on palju rohkem kui maksta töötajatele lihtsalt iga kuu lõpus palka. «Töötajate ootused, et neist lugu peetaks, et neile tagasiside antaks, on kasvanud. Surve juhtidele on päris tugev. Sisuliselt peab juht vastutama ka inimeste õnne eest,» märkis ta.

Suurima probleemina Eesti pingestunud tööjõuturul nimetas ta seda, et need, kes on töölt pikalt eemal olnud, kannatavad enesekindluse puuduse käes ega julge uuele kohale kandideerida. «Seetõttu on neil ka raske tööd leida, kuna neil pole endasse usku. Samas olles järjekindel ja visa ning otsides abi väljastpoolt on võimalik kindlasti tööd leida,» soovitas Raudsepp.

Kuigi Eesti kuulub globaalsel tasandil jõukamate riikide hulka ja on ka oma saatusekaaslastest pärast Nõukogude Liidu lagunemist kõige rikkamaks saanud, oleme üleilmsete õnneindeksite edetabelis isegi lätlastest ja leedukatest tagapool. Miks me oleme siis nii rahulolematud? Raudsepa sõnul on üks võimalus probleemile läheneda emotsionaalse stabiilsuse mõiste kaudu.

Mida madalam on emotsionaalne ebastabiilsus, seda rahulolematum inimene on, sõltumata sellest, kas ta on rikas või vaene. See tähendab, et rahulolematud inimesed ongi rahulolematud, hoolimata sellest, kui palju neil kinnisvara on või kui suur on nende palganumber. Küsimuse peale, et kas eestlased on siis emotsionaalselt ebastabiilsed, vastas Raudsepp, et päris niimoodi öelda ei saa, küll aga on see üks viis, kuidas paradoksi analüüsida.