/nginx/o/2019/04/09/11935789t1h5ee8.jpg)
Uuest aastast hakkab hooldekodudele kehtima tegevusloa ja hooldustöötaja kvalifikatsiooni nõue, mille jaoks valmistumiseks andis riik aega neli aastat. Praegu tundub, et osad ettevõtjad üritavad, sarnaselt 2016. aastal abivahenditega toimunule, võtta viimast abivajajate arvelt ning põhjendada oma plaanitavat hinnatõusu riigi tegevusega, kirjutas sotsiaalministeerium asekantsler Rait Kuuse vastuseks Äripäeva artiklile, et seadus ähvardab eakaid katastroofiga.
Viimaste aastatega on Eestis lisandunud ligi 500 uut hooldekodukohta, lisaks ehitab meile teadaolevalt vähemalt üheksa omavalitsust uusi kodusid. Nõudlus hooldekodukohtade – ja koduhoolduse teenuste – järele on kasvav ning hinnatõus on toimunud iga-aastaselt ilma riigi sekkumatagi. Seejuures on osade hooldekodujuhtide taktika hirmutada inimesi sulgemise ning sotsiaalse katastroofiga äärmiselt küüniline.
Mina olen veendunud, et esitatu ei vasta tõele. Maikuu seisuga on 1780 hooldustöötajast sobiv haridus umbes 70 protsendil, sh hooldaja kutseharidusega 460 inimest, taseme- või töökohapõhise õppe läbinud töötajaid ligi 300, täiendkoolituse läbinuid on 500. Veel mullu oli minimaalne vajalik erialane haridus vähem kui pooltel hooldustöötajatel. Sotsiaalkindlustusamet loeb tegevusloa andmisel hooldustöötaja kvalifikatsiooni nõude minimaalselt täidetuks, kui hooldustöötaja on läbinud 80-tunnise täiendkoolituse ja lisaks 16-tunnise esmaabi koolituse.
Samuti loetakse nõue täidetuks, kui töötajal on varasemast haridusteest tõendatav järgmiste nimetustega eriala: põetaja, sotsiaalhooldaja, hooldusõde, meditsiiniõde, ämmaemand, velsker, arst, erakorralise meditsiini tehnik. Hooldustöötaja kutse (tase 3) eeldab 78 tundi koolitusi viimase kümne aasta jooksul. Seega võiks olla ootuspärane, et tööandja on võimaldanud hooldustöötajale 7,8 tundi koolitusi aastas. Koolitustoetusi saab töötukassalt nii tööandja kui ka inimene ise, lisaks on kutseõpe inimestele riigi poolt tasuta.
Tegelikult on riik nende nõuetega isegi hiljaks jäänud, lastes mitukümmend aastat eakate hooldekodudel omasoodu kulgeda. Meil on selliseid hooldekodusid, mis ei tohiks tegutseda ja see algab ennekõike omanike ja juhtide mõttemaailmast. Kusehais, ravimitega uimastamine, ülerahvastatud palatid ning koolituseta töötajad on selle tulemus. Ka esimene hooldekodu juhi kriminaalkaristus oma kliendi hooletusse jätmise eest pärineb eelmisest aastast.
Me peame olema paremad ja peame lõpetama eakate käsitlemise puuhalgudena, mida võib loopida ilma süüd tundmata – hooldekodu elanike ja nende lähedaste rahuolu peab olema esikohal. Kes pole jõudnud nelja aasta jooksul õppeid ära teha, on olnud lihtsalt laisk ja hoolimatu nii oma töötajate kui klientide osas. Seda enam, et võimalusi on palju ja riik maksab koolitused kinni. Vananeva ühiskonna puhul on ilmselge, et valdkond vajab suuremat tähelepanu ja ka vahendeid, seetõttu ongi ministeerium viimastel aastatel keskendunud pikaajalise hoolduse temaatikale.