/nginx/o/2011/12/10/870498t1h89b8.jpg)
Kui läheneda eurotsoonile lähtuvalt Albert Einsteini hullumeeluse definitsioonist – korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi – siis tuleks bloki poliitilised juhid kiiresti kinnisele ravile saata.
Sarkozy plaan paneb kukalt kratsima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroliidu reedest tippkohtumist on juba piisavalt sarjatud kui järjekordset küündimatut katset lahendada üha süvenevat kriisi.
Kuid tippkohtumine oli nagunii laialivalguv ja ebamäärane...
Pigem võiks huvi pakkuda Euroopa Keskpanga (EKP) poolt päev varem tehtud lüke: viimase vastne president Mario Draghi astus mitmeid samme leevendamaks krediidikrahhi, mis paljude arvates on juba käes.
Peamine samm oli lubada pankadel laenata raha kolm aastat vaid ühe protsendiga.
«Väga mõistlik,» ütlesid selle peale paljud, kes Euroopa pankadel silma peal hoiavad. Nimelt on pankadel tarvis 2012. aastal lunastada lainetena võlakirju, paljud rahastamisturud on samas kokku kuivanud.
Siis aga vupsas välja Prantsuse president Nicolas Sarkozy, otsekui tõestamaks, et Einstein ei eksinud.
Sarkozy tõlgendas EKP sammu nii: pangad võisid ju valitsustele õla alla panna, laenates EKP käest 1 protsendiga ja andes seda raha siis 6-7 protsendiga laenuks Itaaliale ja teistele temasugustele.
«See tähendab, et iga riik pöörduks oma pankade poole, millel oleks likviidsus olemas,» ütles Sarkozy reedel Brüsselis.
Nendele sõnadele võib vastu vaielda mitme nurga alt.
Näiteks: nii sunnitaks panku taas euroala riigivõlakirjadele panustama. Nagu seda üritas pankrotistunud maaklerfirma MF Global.
Kõige rohkem teeb aga muret, et Euroopa liidrid tahavad vist taas teha seda pärispattu, mis eurotsooni kriisi tegelikult tekitas – sundides panku ja kindlustajaid oma portfelle riigivõlakirjadest punni toppima.
Sarkozy üleskutse on seni üks selgemaid märke sellest, et «finantsilised repressioonid» – Carmen Reinharti termin intressimäärade mahasurumise kohta vangistatud kodumaiste investorite abil – on üks peamisi viise, kuidas Lääne valitsused oma üüratutest laenukoormatest lahti saada kavatsevad.
Pankade jaoks tõusetuvad siit aga suured küsimused ajal, mil investorid neist juba niigi pagevad. Ja pagevad paljuski just riigivõlakirjade riskide pärast.
Tegelikult hakkasid pangad riigivõlakirju kokku krabama paljuski just reeglite õhutusel. Basel II reeglid lubasid tegutseda nii, et tippreitingutega riigivõlakirjad olid kapitaliga katmata. Isegi nigelamate reitingutega riigivõlakirjade puhul pakuti sama soodustust, kui tegemist oli panga «koduste» laenudega.
Tulemus? Pangad ahimisid endid luukideni riigivõlakirju täis. Ja mitte vaid kodumaalt, vaid kõikjalt Euroopast. Ja isegi kui 2009. aasta lõpus kriisiks kiskuma hakkas, kuhjasid mitmed asutused pankurite sõnul Kreeka riigivõlakirju juurde, kuna nood pakkusid ekstra tootlust.
Nüüd on oht, et ajalugu võib korduda.
Paljud vaatlejad kahtlevad siiski, kas pangad lähevad teist korda sama konksu otsa. Ja viimastel kuudel on pangad tõesti üksteise võidu riigivõlakirjadest vabaneda üritanud.
Société Générale’i analüütikute sõnutsi kärpisid Deutsche Bank ja BNP Paribas oma «perifeeriaportfelle» teise ja kolmanda kvartaliga ligi 50 protsendi, UniCredit ja Crédit Agricole aga viiendiku võrra. Banco Popolare tegi aga perifeeriaga praktiliselt lõpparve – kärpe sügavus 97 protsenti.
Seega: kui suur on šanss, et pangad end taas täis laevad? Sarkozy sarnased poliitikud ja riiklikud regulaatorid, kes ihkavad võlakirjaoksjonite õnnestumist, on osavad auku pähe rääkima. Ja nagu ütleb Sarkozy, ei ostaks Itaalia riigivõlakirju mitte BNP, vaid ikka sellised nagu UniCredit ja Intesa Sanpaolo.
Arvestades, et Itaalia pankadel on juba niigi rohkem kodumaist võlga kui ühegi teise riigi pankadel, tunduks ülimalt riskantne, kui nad seda mäge veelgi kõrgemaks kasvataksid.
Samas võib Itaalia pankadele tulla kasiino tunne: kogu panus on pandud punasele nagunii, paneks siis veel midagi lisaks! Sest kui Itaalia riik pankrotti läheb, on häda nii suur, et vahet pole.
Finantsilised repressioonid on eurotsoonis juba laialdaselt levinud. Sel nädalal müüs Kreeka oksjonil 6-kuiseid pabereid 4,95-protsendilise tootlusega. Mida on 1,5 protsenti vähem, kui Itaalialt hiljuti samasuguste eest küsiti. Aga järelturu osas näitab Bloomberg Kreeka lühiajaliste võlakirjade kohta vaid ühte tootlust ja see on 330 protsenti 1-aastastelt riigivõlakirjadelt.
Kui panku niiviisi põduraid valitsusi toetama taritakse, ei meelita see sügavalt skeptilisi investoreid küll põrmugi lähemale.
Aga kukalt paneb plaan kratsima küll: vaat kuidas valitsused kriisi lahendavad!
CopyrightThe Financial Times Limited 2011.