Maailma vägevad kohtusid Eestiga vihmases Jaapanis

Vihm pole lakanud terve hommiku, kui ma Tsukuba rongijaamas maha astun. Õhk on soe ja niiskusest raske ning tunnen, nagu oleks mu riiete alla tekkinud kaste. Jaapanis on just alanud vihmahooaeg, mida kohalikud peavad aasta kõige ebameeldivamaks osaks, sest kõik on kogu aeg niiske ja läheb kergesti hallitama.

Minu ees avaneb Jaapani Räniorg või vähemalt koht, millest oleks pidanud saama Räniorg. See on üks Jaapani valitsuse unistustest, mis ei täitunud kunagi.

Tsukuba on suhteliselt moodne, kuid üllatavalt inimtühi linn, kus haljasaladega ääristatud laiadel tänavatel liiguvad vaid üksikud inimesed. Jaapani linnade tüüpilist rahvastikutihedust arvestades tundub see harjumatu. Minu ümber kerkivad võimsad korterelamute kompleksid, konverentsikeskused, büroohooned ja hotellid, kuid siin pole elu – justkui oleks tegu mõne Hiina makettlinnaga. Tänaval ei hakka silma ka tüüpilisi Jaapani nuudliputkasid, väikseid paberlaternatega izakaya-kõrtse, pachinko-kasiinosid, templeid ega pühamuid. Selles linnas puudub Jaapani vaim.