Jüri Ratase probleemi isa on Andrus Ansip

Pildil vasakult Jüri Ratas ja Andrus Ansip Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Jüri Ratase valitsuse probleemides riigieelarves pole midagi enneolematut ning täpselt samasuguse vaevaga maadles kümnendi alguses ka Andrus Ansipi valitsus. Enamgi, just Ansipi ajast on saanud eesmärgiks lukus eelarve tasakaal. 

Inimeste mälu on lühike. Kuigi avalikkus süüdistab valitsust alatihti pikaajalise vaate puudumises, siis tegelikult puudub liiga tihti võime ise märgata ja näha pikaajalisi trende. Nii tundub lühiajaliselt Jüri Ratase juhitud valitsus ühtaegu enneolematult priiskav ja ühtlasi kitsi. Ühelt poolt maadeldakse majanduse õitseajal eelarveraskustega ning teisalt ei leita lisaraha teadusele ja teedele.

Kuidas nii?

Selgituseks tuleb kiigata minevikku. Olukord meenutab üks ühele Andrus Ansipi juhitud valitsust, mis kõigest kuus-seitse aastat tagasi maadles sarnase «fenomeniga». Aastatel 2012-2013 oli Eesti riigieelarve mitte ainult nominaalses, vaid ka struktuurses puudujäägis. Just sellesse aega jääb ka näiteks töötukassa reservide sisuliselt riigistamine selleks, et eelarvet vähemalt näiliselt tasakaalus hoida. Just siis sai töötukindlustusest sisuliselt riigimaks ning just toonane otsus andis võimaluse reservide kasutamiseks vajadusel ka jooksvateks kuludeks, mida praegune Jüri Ratase valitsus on ka teinud.

Seejuures majandus kasvas ja maksulaekumine paranes. Sarnasele probleemile oli Ansipil ka sama vastus – kokku hoida. Rahvakeeles kärpida. Nii ongi, et Anspi ja oravapartei pika valitsemisaja jooksul ei tõstetud teaduse rahastamist kunagi 1protsendini SKTst (selline side ongi olemuselt pigem halb), ei ehitatud valmis neljarealisi maanteid ning hoiduti erakorralisest pensionitõusust.

Ansipi pikaajaline mõju

Andrus Ansipi jälg on sügavam, kui soovitakse tunnistada ja näha. Just tema juhtimisel sai riigieelarve tasakaalust omaette fetiš või dogma, millest tuleb hammastega kinni hoida isegi siis, kui see pole mõistlik. Olgu kriis või buum. Vahendeid valimata. Mõne mööndusega võib koguni väita, et sel kümnendil polegi ellu viidud mitte ühtegi kaalukat poliitilist ideed ning ainukeseks sihiks on saanud oma olemuselt sisutu eelarve tasakaal.

Viimane ongi ka ainus vaade, mida viimased valitsused alates Ansipist jagavad ja kannavad. Sellest on kahju. Peenhäälestades juhtubki nii, et valitsused küll vahetuvad, aga muutub vaid see, et solgutame alkoholiaktsiisi üles või alla.

Tasakaalu kõrval ilmestab Ansipi pärandit eelarvelukk. Täpsemalt, kui Andrus Ansip 2005. aastal peaministriametisse astus, oli Eesti eelarve veel võrdlemisi paindlik ja avatud. Kuigi 2006. aastaks oli fikseeritud kulude osakaal toonase rahandusministri Aivar Sõerdi kinnitusel kasvanud 61 protsendini, sai valitsus vastavalt oma prioriteetidele ning riiklikele vajadustele suunata ja muuta eelarvet 2/5 ulatuses.

Ansipi lahkumiseks märtsis 2014 on Eesti eelarve niigi piiratud paindlikus kadunud. Fikseeritud kulude osakaal eelarves oli kasvanud üle 78 protsendi. Pärast seda on kasvutempo küll veidi hoogu maha võtnud, kuid fikseeritud osa on ikkagi tõusnud üle 79 protsendi. Teisisõnu saab valitsus oma prioriteetidele ning riiklikele vajadustele suunata ja muuta eelarvet kõigest 1/5 ulatuses. Mänguruum on vähenenud kaks korda.

Raha ei tulegi

Sedavõrd lukus eelarve ja tasakaalust kramplikult kinni hoidmine tähendabki lihtsustatult seda, et lisarahata jäävad teed, teadlased ja pensionärid. Mitte sel ja järgmisel aastal, vaid tõenäoliselt igavesti. Sest samal ajal juba seadusesse raiutud hoolekandekulud kasvavad mühinal. Neid ei pidurda miski. Kulusid tuleb tõmmata kokku mujalt.

Näiteks viimase kümne aastaga kasvasid riigieelarve kulud majandusele 0,6 miljardit (78%) ning tervishoidu ja sotsiaalkaitsesse 2,5 miljardit eurot (92%). Ka Jüri Ratase valitsust ehmatanud puudujääk tekkis eelmise aasta lõpus olulises osas ootamatult kasvanud tervishoiu-, vanemahüvitise- ja peretoetuse kuludest.

Iseenesest võibki see olla eesmärk või idee, mille nimel midagi muuta, kui keegi julgeks seda tunnistada. Aga nii ei ole. Oleme hoopis jõudnud sinna, kuhu meid pikas plaanis tüüriti. Eeskujulikult korras eelarvega väikeriiki.

Ja kui see on eesmärk, siis polegi ideid vaja. Pole vaja arutada, millist kulu eelarvest välja jätta ja millist lisada. Kas oleks mõistlik võtta laenu, langetada või tõsta (poliitilikute keeles taastada) mõnda maksu. Pole tarvis teha raskeid otsuseid.

Lihtsam on jätta tegemata või kärpida. Igalt poolt natukene. Ikka pikas plaanis. Ikka, jälle ja uuesti.