4. juunil 1884 pühitseti Otepääl EÜSi lipuna sisse sinimustvalge lipp, mis aja edenedes muutus eesti rahva lipuks. Tänavu tähistab Eesti lipp oma 135. sünnipäeva.
Kuidas valmib Eesti lipp?
Enne suurt juubelit on Lipuvabrikus sagimist küllaga. Kuid mitte ainult juubeli pärast – kuu pärast juubelit algab XXVII laulu- ja tantsupidu, mille tarvis on vaja valmistada suur hulk lipuvärvides meeneid. Ettevõtte juhi Karina Tõeleiu sõnul kasvab müük vastu suve ja enne riigipühi märgatavalt.
Lipuvabrikus valmistatakse pea igas suuruses lippe, vimpleid ja muid meeneid. Kõige suurem lipp õmmeldi jalgpalli kohtumiste jaoks, kus sinimustvalge korralikult ka kaugemate tribüünideni ja televaatajateni paistma peab. Selle tarvis oli terve kahe klassiruumi suurune õmblemisruum kanga alla mattunud.
Lippe valmistatakse nii trükitud kangast kui ka sinist, musta ja valget eraldi kokku õmmeldes. «Populaarsemad pikkused on meil siidikangale ette trükitud, vabrikus teeme nad tooteks valmis,» selgitas Tõeleid ja kirjeldas, et siiditrükiga lipud tulevad ühe rullina, õmbleja lõikab ta õigetesse mõõtudesse, viimistleb ja paneb talle seejärel kinnitused külge.
Lipud, mida ostetakse harvem, tehakse ehtsa käsitööna. «Näiteks Toompea lipp on õmmeldud ikkagi kolmest kangast, aga sellised standardsed tooted nagu majalipud, mida läheb rohkem, nende puhul kasutame trükitud varianti,» sõnas Tõeleid. Materjalist ja teguviisist sõltub ka lipu hind – siiditrükiga majalipp on odavam kui kolmest kangast käsitööna õmmeldud esinduslipp.
Kiiremad ajad saabuvad Lipuvabrikusse veebruaris, enne vabariigi aastapäeva, kevadel, kui majaomanikud oma majalippe ja mastivimpleid vahetada soovivad, ja võidupüha paiku. «20. august alles kogub tuure, seal ei ole ostmine veel samal tasemel nagu eelnevatel kuudel,» sõnas Tõeleid.
135. sünnipäevaks valmivad vabrikus ka erikujundusega vimplid. «Meil on klientide hulk, kes ootavad selliseid tähtpäevavimpleid,» märkis Tõeleid. «See ei ole küll laiatarbekaup, aga on inimesi, kes natukene erilisemaid vimpleid soovivad.»