Kriisi vältimiseks pöörab Jüri Ratas tiksuva eelarvepommi tagasi

Isamaa, Keskerakond ja EKRE koalitsioonileppe allkirjastamisel. Vasakult Mart Helme, Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Keskerakonna esimees ja peaminister Jüri Ratas alustas oma esimest ametiaega innukalt, püüdes saada eeskujulikumaks, tublimaks ja puhtamaks, kui tegelikult vajalik ja praktiliselt kasulik. Äärepealt oleks ta oma ülipüüdlikuses end ise lõksu mänginud ning teise valitsuse tõsisesse kriisi paisanud.

Pea kolm aastat tagasi sügisel alustasid sotside esimees Jevgeni Ossinovski ja toonase Isamaa juht Margus Tsahkna Reformierakonna juhitavas valitsus mässu, viskasid Taavi Rõivase juhitud oravapartei üle parda ning lõid uue liidu Keskerakonnaga, mille ette oli äsja valitud Jüri Ratas.

Pikki aastaid põlu all ja valitsusest eemal olnud Keskerakonda tabas avalikkuse kriitika turmtuli, mille hulgas oli suur osa hirmul, et uus valitsus võib hakata ohjeldamatult laenama. Selleks, et hirmu peletada ning ennast eelnevatest valitsustest tublimana näidata, otsustati muuta riigieelarve seadust.

Lihtsustatult ei tohtinud varem riigieelarvest struktuurse puudujäägiga planeerida, kuid see võis suuremate probleemideta miinusesse vajuda. Näiteks, jättes välja kriisiaastad, oli Andrus Ansipi valitsuse juhtimisel Eesti eelarve puudujäägis aastatel 2012-2013, nii nominaalselt kui ka struktuurselt. Seejuures eelarve tasakaalu tagamiseks liidendati just sel perioodil ka töötukassa reservid, mis kasvavad pidurdamatult tänaseni ja tasakaalustavad eelarvet.

Taavi Rõivase valitsuste ajal riigieelarve aasta lõpus kunagi defitsiiti küll ei vajunud, kuid seda plaaniti korduvalt nominaalse puudujäägiga. Näiteks 2015 plaaniti nominaalselt puudujäägiks 0,5% ja 2016. aastal 0,1%. Tänu oluliselt paranenud maksulaekumistele suudeti puudujääki vältida. Tõsi, struktuurselt arvestati alati ülejääki.

Ratase esimese valitsuse ajal 2017. aasta suvel vastu võetud riigieelarve seaduse muudatus andis lihtsustatult valitsusele küll võimaluse planeerida kuni 0,5-protsendise struktuurse puudujäägiga eelarvet, kuid see tuli järgnevatel aastatel planeerida ülejäägiga. Mitte ühelgi varasemal valitsusel pole sellist kohustust olnud.

Juba toona nähti selles probleemi tulevastele valitsustele nimetades seda tiksuvaks eelarvepommiks. Nimelt kartis eelkõige Reformierakond, et kui nad peaksid pärast valimisi uue valitsuse moodustama, siis kaasneb sellega kohustus hakata lappima Keskerakonna, sotside ja Isamaa valitsuse võlaauke.

Ootamatult sai aga peaministriks taas Jüri Ratas ning eelarve ise langes sama ootamatult suurde puudujääki. Sisuliselt sattus Ratase teine valitsus nii iseenda lõksu, kus pärast valimisi seatud lubaduste täitmise asemel tuli plaani võtta hoopis kärped, et eelarve taas ülejääki viia. Seejuures aina selgemalt kerkis vajadus alustada kärbetega juba tänavu.

See omakorda olnuks väga valus otsus eelkõige uustulnukale EKRE-le, kelle lubadused tulnuks aina kalevi alla lükata. Seevastu Reformierakond võis ilmselt kergendatult hingata, et valitsusest kõrvale jäid ja saavad parastavalt näpuga näidata.

Kolme aastaga paksema naha kasvatanud Jüri Ratas leidis aga tiksuvale eelarvepommile kavala lahenduse koos Isamaa liidri Helir-Valdor Seederi ja EKRE juhi Mart Helmega. Nimelt teatas valitsus esmaspäeval, et muudab riigieelarve seadust nii, et struktuursesse tasakaalu jõuab eelarve aastal 2021 ehk vahetult enne kohalike omavalitsuse valimisi.

Samas tuleb käesoleva aasta eelarve struktuurne puudujääk koguni 0,9 protsenti SKTst, mis on suurim alates kriisiaastatest 2007-2009. Tuleva aasta oma kahaneb 0,4 protsendile.

Ratas, Seeder ja Helme leidsid lahenduse, mis võitis nende valitsusele ajapikendust.  Paistab, et soov liitu kooshoidvaid lahendusi leida on Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuses endiselt tugev.