/nginx/o/2019/05/17/12173524t1h20ab.jpg)
Vaatan tööotsija pilgu läbi, kuidas saaks värbamisprotsessi teha nii tööandjale kui ka potentsiaalsele tulevasele töötajale paremaks. Olles erialaselt eelkõige kommunikatsiooni juhtimise kogemuse taustaga, heidan terasema pilgu lünklikule kommunikatsioonile ja sellest tingitud möödapanekutele, mida ükski personalitöötaja praegustes turutingimustes lubada ei tohiks.
2018. aasta lõpu poole ja 2019. aasta alguses otsisin aktiivselt uut erialast väljakutset pool aastat. Ma ei mõtle siinkohal aeg-ajalt tööpakkumiste portaalide läbi rullimist, kui tööl oli olnud eriti jõle päev ja koosolekul tekkis emotsiooni ajel mõte, et kiikaks korra turul toimuvat – kuskil on kindlasti parem kui siin, kus mina olen.
Aktiivselt tähendab regulaarset kaaskirjade kirjutamist, CV putitamist, organisatsioonide tausta uurimist, et ma üldse teaks, mida kaaskirja kirjutada, avalduste täitmist, töövestlustel käimist, personaliosakondade läbi helistamist või kirjavahetuse algatamist, et ise kandideerimisprotsessi hetkeseisu kohta uurida jne. Pärast kadalipu läbimist ja arvukate pettumuste kiuste otsituni jõudmist otsustasin kirjutada, kuidas siis oli kah. Kui minu kogemus kasvõi ühe värbamisprotsessi paremaks muudab, olen oma eesmärgi täitnud.
Ei ole vaja kõrgemat matemaatikat mõistmaks, et kuus kuud on täitsa tubli aeg aktiivselt kandideerimiseks, aga sealjuures sobiva töö mitteleidmiseks (või selle olemasolul valituks mitteosutumiseks). Kõnealust perioodi iseloomustaksin lühidalt: ühe tööotsija teele sattus hirmus palju ebavajalikke ja mõttetuid takistusi. Miks pool aastat tööotsingut nõnda raskeks osutus?
Konkreetse vastuse äsja esitatud küsimusele annavad näiteks organisatsioonide poolt veebi jäetud kuupäevata kuulutused. Asi on juba eos hapu, kui inimene (tol korral mina) saab kandideerida konkursil, mis pole enam kandideerimiseks avatud või on näiteks edasi lükatud. On siis selline pakkumine üleval olnud organisatsiooni kodulehel «Tule tööle» alajaotuses või näiteks tööotsija ja -pakkuja kosjasobitamise rakenduses MeetFrank, kuulutuse juures ei ole öeldud konkreetset tärminit, mis ajaks sooviavaldusi oodatakse. Talupojaloogika ütleb – järelikult on kuulutus aktiivne nii kaua, kui ta üldse kõigile vaatamiseks üleval on.
Ma pole küll personalitöö ekspert, aga mulle tundub, et kuulutuse juurde konkreetse(te) kuupäeva(de) lisamine ei ole kontimurdev lüke ja pikas plaanis säästab see nii kandideerijaid kui ka tööandjat ennast korduma kippuvate küsimuste ja tühja-tähjaga tegelemast. Sama oluline on organisatsiooni kanalites üleval oleva info ajakohasusel silma peal hoida. Selmet hiljem end üles kütnud ja vastust ootavate kandidaatide kirjadele eraldi vastata, mis ajani konkurss ikkagi kestab, kui kestab. Uskuge mind, need kirjad tulevad nii või naa.
Eriti pettumust valmistav oli ettevõtte käitumine, kellelt sain pärast dokumentide saatmist eitava vastuse selgitusega, et paraku on konkurss juba läbi. Vihjasin seepeale sõbralikult, et MeetFrankis on pakkumine endiselt üleval ja see annab tööotsijatele eksitavaid signaale. Ettevõtte kontaktisik vastas, et «oi see on küll paha ja võtame maha», aga nädal aega hiljem oli nende kuulutus rakenduses endiselt vägagi aktiivne. Võib-olla ennatlik järeldus, aga mulle näib see lihtsalt tööturul õngitsemisena. Konksu alla neelanud kaladelt saab ju väärtuslikku informatsiooni tööotsijate palgasoovi, taseme jm hetkeseisu kohta, misjärel lastakse lõhki kistud põsega kalad vette tagasi. «Head teed!»
Pole sugugi ebatõenäoline, et konkurss kuulutatakse välja ka lihtsalt selleks, et kõik oleks jokk – asutusesisene kandidaat on samal ajal juba mõnusasti oma uue kontorilaua taha maandunud ja kohvikruusigi teise korruse köögist kolmandale toonud. Sattusin jokk-konksu otsa paaril korral (vähemasti kahte korda ma tean faktina) ja lõpuks ei hakanudki enne kandideerima, kui olin personaliosakonda küsimustega pommitanud, kas üldse otsitakse veel tiimi lisa või on tegu nn fantoomkuulutusega.
Igakord ei pruugi pärija kirjade peale muidugi vastust tullagi. Ligi pooltel kordadel ei saanud ma pärast kandideerimisdokumentide esitamist, mille koostamiseks võib muide kuluda tunde, või täpsustavate küsimuste küsimist esimesel korral (ca kahe nädala vältel) vastust. Oli ka neid juhtumeid, kus tööandja ei paotanud lõpuni välja kordagi suud.
Oli siis tegu valikulise vastamisega või seda peetaksegi nii suurorganisatsioonides, väikestes iduettevõtetes, avalikus kui ka erasektoris aktsepteeritavaks, et värbamisprotsessis ei pea kandidaatidele vastama, ma ei tea. Normaalseks ma seda igal juhul ei pea, sest tekitagu su konkurss enam kõmu kui katusekohviku suudlemised ja tulgu kandidaate 20 või 200 – elementaarse automaatvastuse saatmiseks on erinevad töövahendid täitsa leiutatud. Lihtsast «Suur tänu, et tundsite huvi meiega liitumise vastu ja võtsite aja kandideerimiseks. Kandideerimisdokumentide esitamise tähtaeg on 15.02.2019, pärast mida teavitame avalduse esitajaid konkursi edasisest arengust.» piisaks küll ja veel!
Suhtlus kandidaatidega võiks ja peaks olema laiemas plaanis küsimusi ennetavat laadi – kui vähegi võimalik, võiks ju juba esmases teavituses jagada infot, mitmele inimesele proovitöö saadeti / mitu vestlusele kutsuti, mis ajavahemikus mõlemad toimuvad, mis kuupäevaks valik langetatakse (kasvõi hinnanguliselt) jne. See jätab konkursist ja kogu organisatsioonist läbipaistva ning asjaliku mulje ja isegi eitava vastuse saamise korral on kandideerimiskogemus ise väga positiivne.
Mistahes vilede ja tulede saatel tööandja pakutavat tööd ja tingimusi ka ei promoks, mulle mõjub palju veenvamalt oma tuttava või tuttava tuttava kogemus organisatsiooniga suhtlemisel. Tänu sõbra suusõnalisele reklaamile (või hoopis selle tõttu, oleneb, kelle mätta otsast vaadata) olen ma kandideerimata jätnud nii mõnelegi ametikohale ja ega ma ka ise pole kitsi oma kogemuse jagamisega. Kahjuks on just neid negatiivseid üpris palju.
Omaette ooper on see, kui mõlemal poolel on olnud piisavalt positiivne kokkupuude, et pärast eduka proovitöö esitamist kutsutakse kandidaat ka vestlusele. Vestlusel avaldatakse veelkord kiitust proovitöös esitatud lahendustele (vastasel juhul poleks ju asi vestlusega tipnenudki) ning ka jutuajamine kulgeb mõnusas ja sõbralikus õhkkonnas. Paljulubav! Sellises olukorras ei jäägi justkui muud järeldada, kui seda, et nii tööotsija kui pakkuja on rahulolevad – viimane sinu lahenduste ning erialase taustaga, sina pakkumise ja organisatsiooniga. Aga siis saabub vastus, et sa siiski ei osutunud valituks (mis on okei), aga pole esitatud ühtki reaalset põhjust ja personal poeb vana hea «konkurss oli väga tihe ja tugevaid kandidaate oli palju, aga seekord ei osutunud te valituks» loosungi taha.
See kõik on väga tore, et ma jõudsin konkurentsitihedas seltskonnas lõppvooru, aga ma ei tee selle teadmisega mitte muttigi edasi, sest tööd ma ju ei saanud, aga ka ei tea ma, mis mul vajaka jäi. Teadmine, et ma olin ikkagi päris tubli, ei vii mind kahjuks kuidagi edasi. Uurisin üldjuhul alati, kas oleks võimalik saada lisainfot, mis sai kandidaadi valikul otsustavaks, aga lõviosa värbajatelt ei saanud ma ühtki sisukat vastust.
Võib-olla on isekas arvata, et positiivse suhtluse lõpuks, kui kandidaat on palju panustanud, et organisatsiooniga liituda, on mingigi tagasiside andmine vähim, mis värbamistiim teha saab. Aga võib-olla võiks see hoopiski normaalne olla, sest vastust teavad ju värbajad nii või naa – miks seda siis kandidaadi eest varjata nagu riigisaladust. Iga ratsionaalne tööotsija reageerib ausale ja lahendustele suunatud tagasisidele tänutundega, mitte ei vaju suurest solvumisest nagu sulalumi toasoojas lörri. Kui vajubki, siis palju õnne, tööandja – said just kinnitust, et tegid õige valiku, sest kes ikka tahaks tiimi liiget, kes konstruktiivse kriitika peale pastaka nurka viskab ja jalgu trambib.
Kui kõigile kandideerimistele objektiivse pilguga järele vaatan, saan aru, et konkursse, mis ka päriselt toimusid ja kust ma eitava vastuse sain, oli sama palju kui noid eespool kirjeldatud fantoomkuulutusi, mis polnud isegi reaalsed võimalused. Ühele kandideerijale on kõik kokku aga üks ja seesama – päriselulised näited sellest, kuidas töökohavahetus ja kandideerimine on vähemalt Eesti tööturul kümneid kordi stressirohkem ja väsitavam, kui ta peaks olema. «Tõde ja õigus» on küll meite töörahva piibel, aga mis oleks, kui prooviks teisiti – vähema virtsaga, tehes värbamisel läbimõeldult ja avatult kommunikatsiooni.