Tagasiteed pole - iseteeninduskassa lõpetab poes kassiiride ajastu

Kassiiri ameti kaob Foto: Monkeybusiness Images / PantherMedia / Monkeybusiness Images

Kassajärjekord ühes Florida toidupoes venis tol päeval eriti aeglaselt. Koos teistega oli kassasabas juba terve igaviku veetnud ka ühe elektroonikafirma asepresident David R. Humble. Kassiir skaneeris kaupu nagu aegluubis – vähemalt nii paistis see Humble’i ees seisnud mehele, kes, kaotanud enesevalitsemise, haaras müüjalt skänneri ning hakkas ise oma kaupu skaneerima.

See pani Humble’il mõtte liikuma: «Aga miks ei võikski ostja oma kaupu poes ise skaneerida? Siis poleks ju enam mingeid järjekordi!»

Umbes selline on 1980. aastatel tekkinud iseteeninduskassa sünnilugu. David R. Humble veenis ära oma ettevõtte tippjuhtkonna, töötas välja esimese prototüübi ning temast sai 1984. aastal asutatud ettevõtte CheckRobot president. Nagu kirjutab NewsOK, kulus toimiva iseteeninduskassa väljatöötamiseks ligi kolm aastat ja viis miljonit dollarit.

Esimesed iseteeninduskassad (ACM - Automated Checkout Machines, nagu neid tol ajal kutsuti) pandi üles 1986. aasta juulis ühes Krogeri keti kaupluses Atlantas. Oli sündinud kaubanduse üks kõige kuumemaid innovatsioone.

Väljakutse inseneridele

Esimest iseteeninduskassat loonud insenerid seisid tegelikult päris suure väljakutse ees. CheckRoboti esimene seade kujutas endast suurt kasti koos konveierilindiga, ning see ei erinenud väga pagasi läbivalgustamise seadmest lennujaama turvakontrollis.

Kaubakoodide lugemine oli küll lihtne, kuid seade pidi hakkama saama veel kahe suure ülesandega: kaalukaupade hindamine ning võimalikud pettused. CheckRobot otsustas sellise tehnilise lahenduse kasuks, kus laserikiired tuvastasid skaneeritava kauba mõõtmed. Kui need langesid kokku andmebaasis olevatega, liikus lint edasi, kui ei, siis lint peatus ja liikus tagasi ning kogu protsess tuli uuesti läbi teha. Võib vaid ette kujutada, kui kohmakas see protsess oli ja kui närvi see ostjaid ajas.

CheckRoboti konkurendid, kelle seas oli ka tänaseks turu suurimaks kasvanud NCR, hakkasid skaneerimise asemel esemeid kontrollkaaluma. See tähendas, et klient pidi asetama ostu pärast skaneerimist pakkimislauale, mis sisuliselt oli kaal. Kui seade tuvastas lahknevuse ostu kaalu ja andmebaasi märgitud kaalu vahel, või kui skaneeritud ese pakkimislauale ei jõudnud, kutsus süsteem kontrolliks kohale poe töötaja.

Varasemad katsetused müüjat asendada

Müüjavaba kaubandus ei olnud 1980. aastail tegelikult midagi uut. Automaadist karastusjookide, sigarettide või maiustuste ostmine oli ju tavaline asi. Esimese müügiautomaadi pani väidetavalt juba 1. sajandil pKr oma kodulinna Aleksandriasse üles Vana-Kreeka insener Heron. Tema automaat väljastas mündi sisestamisel pisut püha vett.

Briti kõrtsidesse jõudsid messingist tubakaautomaadid juba 1600. aastail.

Tänapäevased müügiautomaadid hakkasid mõlemal pool Atlandi ookeani jõudsalt levima 1880. aastail. Peatselt sai automaatidest osta peaaegu kõike, alates sigarettidest ja lõpetades postkaartidega. Millega aga seletada seda, et Philadelphias oli 1902. aastal kõige levinum lõunasöök makaronid juustuga ja keedetud oad? Õige! – Just neid roogi pakkus sealne esimene toiduautomaat.

Ent füüsilises kaupluses tulid kliendid muutustega vaevaliselt kaasa. Kui Tennessee poepidaja Clarence Saunders avas 1916. aastal esimese poe, kus inimesed võisid ise riiulitelt kaupa korvi panna, tabas teda üldine hukkamõist ja naeruvääristamine. Inimestele meeldis, kui nad said müüjale anda ostunimekirja ning siis oodata, kuni müüja kõik soovitud asjad kokku korjab. Ja kuigi Sandersil õnnestus oma selvekaupluste kett kiiresti suureks kasvatada, kulus aastakümneid, enne kui selvekauplusest sai kaubanduse peavool.

Hirmud ja vastuseis

Iseteeninduskassa teekond on olnud vaevaline. Ja seda mitte ainult 1980. aastail, vaid ka tänapäeval, ligi neli aastakümmet hiljem. Selle põhjuseks on nii ostjate kartus (harjumatu) kui ka kaupmeeste vastuseis (kõrged haldamiskulud ja varguste risk).

2018. aastal Kanadas läbi viidud Dalhousie Ülikooli uuring näitas, et iseteeninduskassasid kasutab regulaarselt vaid 11% ostjaist. Inimeste põhilised kartused on, et midagi läheb viltu ja siis tuleb tükk aega abi oodata; et pole võimalik samal ajal kaupu skännida ja last kantseldada; et müüjad kaotavad tehnoloogia arengu tõttu töö; et põhimõtteliselt on vastuvõetamatu, et ostja peab tegema kassiiri tööd, selle eest midagi vastu saamata.

Uuringu korraldajate hinnangul on leige huvi põhjuseks keskpärane tehnoloogia. Ühelt poolt teeb süsteem ise vigu, mistõttu vihkavad ostjad kõige enam ekraanile ilmuvat hoiatust: „Kaaluerinevus pakkimisalal”. Teiselt poolt kipub mõni ost kergesti kahe silma vahele jääma ja see tekitab ostjatele poes sekeldusi.

Tõepoolest, eriti algusaegadel oli tehnoloogia üsna abitu. Nagu tunnistas tootja NCR oma esimese iseteeninduskassa 20 aasta juubelil, mõtlesid insenerid 1980. ja 1990. aastatel pigem tehnilistele lahendustele, mitte aga sellele, kuidas luua head ostukogemust. Iseteeninduskassa põhines sularahaautomaadi loogikal, ja see oli tänapäevasest isteeninduskassast üsna erinev. Mõni ime siis, et isteeninduskassa klientidele ei meeldinud.

Algsed iseteeninduskassad olid võrreldes praegustega märksa abitumad ka poevargustega võitlemisel. Osa skaneerimata kaubast võib muidugi kanda eksimuse arvele, kuid suur osa tuleneb pahatahtlikkusest. Arvatakse, et iseteeninduskassa tekitab kiusatuse varastada isegi sellel, kes seda muidu ei teeks. Samas on kaupmehel üsna keeruline tõestada, kas eksiti kogemata või tahtlikult. Esimesel korral kauba kogemata skaneerimata jätnud ostja võib järgmine kord juba teha seda teadlikult. Iseteeninduskassas on palju varastamise skeeme, kuid ületamatuks jääb mees, kes 2007. aastal püüdis Walmartis „osta“ 984-dollarilist plasmatelerit, millele kleepis 4,88-dollarilise DVD sildi.

Ka Eesti kaupmeestel on markantseid lugusid rääkida. Hiljuti näiteks kirjutas Eesti Ekspress, et Maximas on juurviljana skaneeritud tolmuimeja. Paraku pole mõtet kaalukommidele sibula silti kleepida, sest turvasüsteemi üldiselt ei lollita.  

Uued tehnoloogilised väljakutsed

Kolmekümne aasta jooksul on iseteeninduskassad tublisti arenenud. Uuemad kassad näiteks ei kasuta enam kaalupõhist kontrollisüsteemi, vaid intelligentseid skännereid, mis tunnevad toote ise ära. See vähendab ka oluliselt varguseid, kus tooted vahetati pärast skännimist ära.

Viimastel aastatel, mil kaubandusärisse on sisenenud tehnoloogia taustaga inimesed, on hakatud välja töötama aga täiesti erinevaid iseteenindussüsteeme, mis ei piirdu ainult kassaga, vaid muudavad tundmatuseni füüsilisi poode. Juba 2016. aasta detsembris avas Amazon Seattle’is AmazonGo poe, kus kaamerad ja sensorid fikseerivad selle, mida ostja ostukorvi paneb. Klient on poodi sisenedes skaneerinud personaalse QR-koodi ning poest lahkudes arvutab programm automaatselt tema ostud kokku ja lisab Amazoni kontole. Aastaks 2021 plaanib Amazon USAs avada 3000 selliselt toimivat esmatarbekaupade poodi.

Amazoni kõrval on teisigi tegijaid. Üks huvitavamaid on Standard Market, kus samuti pole ostukorve ega kassasid: lähed poodi, paned kaubad kotti ning lahkudes maksad kaardiga automaadis. Mullu septembris avas Standard Marketi kontseptsiooni arendav ettevõte Standard Cognition San Franciscos esimese poe, et oma rakendust päriselus proovida. Et arengut kiirendada, osteti selle aasta algul ära isesõitvate autode masinnägemise tehnoloogia firma Explorer.ai. Sest pole vahet, kas jälgida jalakäijaid liikluses või ostjaid poes – mõlemal juhul on vaja väga täpset inimese asukoha määramise lahendust.

Eestis koha sisse võtnud

Aastatel 2016-2018 hakkas iseteeninduskassade kasutuselevõtt plahvatuslikult levima kogu maailmas, ka Eestis on see paljudele klientidele igapäevase poeskäigu osa.

Ei pea olema eriline prohvet, et öelda: iseteeninduskassad on tulnud selleks, et jääda. Põhjus, miks üha enam ostjaid iseteeninduskassa omaks võtab, on lihtne: see on kaasajal ainus innovatsioon, mis suudab poejärjekordi lühendada. Oluline on ka privaatsus – kellegi asi ei ole vaadata, mida sa ostad.

Ka poel on kasud sees: ostjad teevad töö kassapidaja eest ära ning seetõttu on tööjõu kokkuhoid märkimisväärne – üks töötaja saab kureerida nüüd 6–8 või isegi enamat iseteeninduskassat (alkoholiostu piirangu mahavõtmine, klientide õpetamine, rutiinne ostukontroll jm). Lisaks hoiab pood ruumi kokku – iseteeninduskassasid mahub samale pinnale rohkem kui kassiiriga kassasid.

Samal ajal, kui klient oma kaupa skaneerib ja kotti pakib, saavad töötajad aidata neid ostjaid, kes ei leia riiulitelt soovitud kaupa üles. Mida suurem supermarket, seda sagedamini tekib segadus. Ning iseteeninduskassas on võimalik teenindada ostjaid eri keeltes.

AmazonGo kaupluste stiilis täielikult kassavaba tehnoloogia kasutamine on täna alles väga algusjärgus ja üpris kallis, mis tähendab seda, et iseteeninduskassad jäävad meiega veel kauaks ja võtavad tööjõupuuduse ajastul ka meie kauplustes üha kindlamalt koha sisse.