/nginx/o/2011/12/12/872796t1h4ef0.jpg)
Läinud nädalal lõi Euroopa Liit pihuks ja põrmuks illusiooni, et eurotsoon ja Suurbritannia võiksid õnnelikult ELis kooseksisteerida. Tippkohtumine oli ehk tõesti ajalooline, kuid otsus luua eelarveliit väljaspool Euroopa leppeid ei toonud eurokriisi lahendust karvavõrdki lähemale.
Eelarveliitusid on inimeste mõtteis mitmesuguseid – mõned rohkem, mõned vähem integreeritud, mõned ühisvõlakirjaga. Millist iganes te aga eelistaksite, väljaspoolt Euroopa leppeid seda küll ei maksaks üritada.
Kogu ühisrahaliidu poliitika koordineerimine põhineb olemasolevatel lepetel. Asi läheb väga segaseks, kui neist mööda hakatakse hiilima.
Leppe muutmine on üks igavesti suur ettevõtmine ja ma mõistan, miks seda pigem vältida tahetakse. Kõik ju mäletavad konstitutsioonileppe läbikukkumist möödunud kümnendil. See, mida me täna Lissaboni leppe nime all tunneme, küpses ligi 10 aastat, enne kui valmis sai. Uus lepe eeldaks iga liikme nõusolekut, konventsiooni, valitsustevahelist konverentsi, Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlamendi lõplikku heakskiitu ja lõpuks ratifitseerimist iga liikmesriigi poolt, mõnes neist referendumi alusel.
Saksamaa sai väga hästi aru, et nende ettepanekud nõudnuks pesuehtsat leppemuutust. Sest muidu ei saa Euroopa Kohut eelarvereeglite jõustajana kaasata. Ma ei ole nõus Saksa ettepanekute sisuga ega eelarvedistsipliini ühepoolse kehtestamise ideega. Kuid ma nõustun juriidilise järeldusega: kui tahetakse eelarveliitu, siis ei saa läbi leppemuudatuseta. Kui EL oleks seda aktsepteerinud, oleks võinud sündida palju tasakaalukam eelarveliit, kui see, mida Saksamaa ja Prantsusmaa nüüd kiirkorras eraldi diiliga teha tahavad.
Nüüd kui David Cameron on Euroopa lepete muutmise blokeerinud, töötab Brüsseli masinavärk täiskäigul, et leida mingisugune juriidiliselt korrektne viis, kuidas eraldiseisev euroala liikmete lepe teoks teha.
Üks kandidaat on protseduur, mis kannab nime «tõhustatud koostöö». Teda tutvustati avalikkusele 1990. aastatel, hiljem on protseduuri ka kõpitsetud. Asja mõte on anda vähemalt 9-liikmelisele grupile õigus midagi koos ära teha. Seda protseduuri on rakendatud üksnes Euroopa ühtse patendi ja, tabavalt, ühise lahutusseaduse jaoks. Kahtlane, kas tõhustatud koostööst piisaks eelarveliidu õiguslikuks aluseks. Kas ta kõlbaks isegi luugiks, mille kaudu pääseb uue lepingu avakosmosesse – mis siis asuks koostööle olemasolevaga?
See tundub väga ebatõenäoline.
Esiteks: protseduur eeldaks ühehäälset nõusolekut. Seega, kui Cameron blokeeris leppe muutmise, kuna ta ei taha eelarveliitu, mis diskrimineeriks Londonit kui finantskeskust, ei aktsepteeriks ta kindlasti ka eelarveliitu, mis pandaks püsti tõhustatud koostöö alusel. Mis veelgi enam, see protseduur pole mõeldud kehtivate leppeklauslite muutmiseks. Mõte on anda liikmesriikidele võimalus koostööks valdkondades, mida lepe veel ei kata.
Üks teine võimalik juriidiline käik oleks artikkel 136, millest lähtuvalt eurotsooni liikmed võivad «tugevdada oma eelarvedistsipliini alast koostööd ja järelevalvet» ning «panna selle jaoks paika poliitilisi suuniseid». See on õiguslik alus euroala riikidele maksupoliitikate koordineerimiseks, tööturgude toimimise tõhustamiseks või ühise esindaja läkitamiseks Rahvusvahelisse Valuutafondi. Kuid ka artikkel 136 ei ole mõeldud leppest välja vingerdamise auguks.
Väljaspool Euroopa lepet püsti pandud eelarveliit seisaks silmitsi tõsiste juriidiliste ja praktiliste piirangutega. Kui just mingit trikki ei avastata, ei tohi selline moodustis kasutada ELi ressursse ega institutsioone. Ega eurotsooni võlakirju välja anda. Ainus mõeldav vastaspool eurotsooni võlakirjale oleks EL ise.
Mis veelgi tähtsam, mingisuguse seaduseaugu kaudu kokkuklopsitud eelarveliit ei aitaks lahendada kriisi. Eurotsoon kui selline on kaotamas usaldust. Investorid ei usalda enam ta kriisijuhtimist, kodanike solidaarsust ega isegi oskust mõistlikku majanduspoliitikat ajada. Kindlasti ei taastu usaldus tänu juriidilisele trikile, mis mitmel pool kohtusse antakse.
Liidrid oleksid pidanud reedel tunnistama, et tippkohtumine kukkus lihtsalt läbi. Või seda paari päeva võrra pikendama. Läbirääkimiste käigus oleks ehk leitud kompromiss. Nüüd, kus teeseldakse, et sündinud on uus lepe, seda enam teha ei saa.
On teil meeles, mida kõik nädal tagasi ütlesid? Kriisi lahendamiseks vajab eurotsoon pikas perspektiivis eelarveliitu ja lühemas perspektiivis Euroopa Keskpanga piiramatut toetust võlakirjaturgudel. Aga nüüd? Leppemuutust pole. Eurovõlakirja pole. Päästefond ei suurenenud. EKP toetus? Sama suur kui enne.
Poliitikamuutused, mille EKP läinud nädalal välja kuulutas, aitavad panku otseselt ja valitsusi kaudselt. Aga ELi kõikehõlmav lahendus kukkus läbi igas punktis. Reedel reageerisid investorid positiivselt millegi peale, mis neile «eelarvepaketi» pähe maha müüdi. Aga niipea, kui eraldi diili tagajärjed neile kohale jõuavad, võib meeleolu taas mustaks minna.
Läinud nädalal nägime Euroopa liidrite diversiooni. Suurbritanniast saab jutuainet veel tükiks ajaks. Kriis aga kestab edasi.
Copyright The Financial Times Limited 2011.